Kuigi, mul hakkab toas varsti palav, aga siiski on niiiii mõnus ennast pehmel kuival vaibal välja sirutada ja näiteks konti ühest suunurgast teise veeretada või palli togida. Aga inimesed ei lase mind enam väga tuppa. Pole mul enam mingit magamistuba. Isegi Dakota lastakse ööseks majja, aga mina pean välja jääma! Karjuv ebaõiglus ja ülekohus. Seda ma ka esimestel päevadel, kui minuga nii halvasti käituti, proovisi inimestele selgeks teha ja kasvõi vägisi tuppa pääseda. No siis ma sain teada, et nad mõtlesid seda öue jäämist tõsiselt ja mul on parem saatusega leppida, kui oma nõudmistega inimesi vihastada. Tänaseks olen ma välja mõtelnud, et see ongi märk, et ma olen nüüd suur. Kõik lähevad majja magama ja valvamine jäetakse ainuüksi minu hooleks. Ma olen juba õppinudki kahtlaste möödujate korral mehisel madalal häälel värava juures haukuma. 
Ja seda pole Dakota mulle õpetanud - tema tormab haukudes nagu segane mööda aia äärt edasi-tagasi ja tegelikult ei pane tähelegi, et see, keda ta haukus, on juba ammu kurvi taha kadunud ja poleks enam mingit mõtet haukuda. Perenaisele ka selline pöörane haukumine ei meeldi ja ma püüan Dakotat jooksu pealt korrale kutsuda talle kaelakarvadesse hüpates. Vahel see isegi mõjub ja toob ta maa peale tagasi. Tõsi, teine kord lendan ma sealt kaelast maha nagu käbi puu pealt ja Dakota tormab edasi.
Dakota õpetas mulle aga päikese püüdmist, kui seda veel oli. Nüüd ma juba tean, et siin maal peabki iga päikesekiirt püüdma, sest seda antakse harva. Kui ikka päike väljas on, tuleb aiast otsida koht, kuhu see paistab ja siis koos päikese liikumisega ennast edasi nihutada.
Dakota õpetas mind ka patrullima. Tegelikult võib vaenlane läheneda meie elamisele kõigist neljast küljest. Ja mõned korrad päevas peab aiale ringi peale tegema ning veenduma, et ükski lubamatu sisenemine poleks aset leidnud. Väikesed linnud ei lähe arvesse, aga varesed parem ärgu tulgu, kassidest rääkimata.
Veel püüdis Dakota mulle õpetada hiirte kaevamist põllul, kuid ma ei suutnud kuidagi seda eelistada perenaiselt mängu väljapommimisele jalutuskäigu jooksul. Ausalt öelda, Dakotaga koos väga nagu kaevama ei kipu. Äkki satun jälle mõne TEMA hiire otsa ja saan selle eest naha peale. Tänan, ei!Muideks, ma olen juba nii kõva mees, et oskan kolmel jalal pissida. Need suured isased, kes meil aia taga käivad Dakotaga lobisemas, on näidanud, kuidas seda tehakse ja Dakota ka annab sel teemal õpetust, kuid kuna nende kolme-jala-poosid on nii erinevad, siis võtsin midagi nende vahepealt: seisan tugevalt neljal jalal ja siis kõverdan vasaku tagumise jala kõhu alla - väga šeff!
Trennis käin ma ka nüüd suurte koertega koos. Nemad teevad küll veidi
teistsuguseid harjutusi kui mina, aga uskuge, et kui mul vaid lubataks, ma tormaks sama kiiresti palli järgi ja vaataksin sama tungivalt oma perenaisele silma. Praegu ajan ainult toitu taga. See on ka meeldiv, aga teistega koos jalgpallis osaleda oleks huvitavam. Ma pean üldse kole palju oma toidu eest pingutama. Kas seda perenaise käest taga ajama või põllu pealt kõvasti ninaga töötades otsima. Viimaks läks perenaine koguni nii kaugele, et viis toidu puu otsa. No kuidas ma sinna peaksin saama? Seda ma polegi veel välja mõtelnud. Kardan, et linnud söövad selle rasvapalli enne ära, kui ma mingi lahenduse leian.
Mõni aeg tagasi käisin ma ka arsti juures. Teist korda! Dakota oli mind juba ammu hirmutanud, et see on üks kole koht, kus ainult haiget tehakse. Isegi, kui alguses ei tehta, hakkab pärast ikka valus. No mina ei tea, millest ta räägib. Kõik oli väga põnev ja lõhnas väga palju söögi järgi. Inimesed olid meeldivad ja haiget ei teinud keegi. Sain hoopis arsti laua peal oma asendite võtmise oskust näidata ja perenaiselt preemiaid välja teenida. Mina lähen sinna küll vabalt ka kolmas kord ilma midagi kartmata, kui vaja on.Oi, kuulge, õhtusöögi aeg. Ma lendan. Jälle kuulmiseni!
