Ma olin just ära õppinud, et kui perenaine asju auto peale paneb, siis mina ei tohi esiuksest autosse ronida. Ma olin just saanud selgeks, et ma ei tohi väravast välja minna, isegi mitte siis, kui see lahti on. Ühel tuulisel ööl tegi kellegi nähtumatu käsi värava lahti, aga mina ei läinud kusagile. Seda enam, et perenaine oli ju majas ja mul on rangelt keelatud iseseisvalt väravast välja minna. Hommikul sain palju kiita, et ma nii kuulekas olin olnud.Kui siis ühel hommikul hakkas hirmus sagimine kompsudega majade ja autode vahet. Dakota juba teadis, et nüüd minnakse ja on oht, et teda ei võetagi kaasa. Seepärast püüdis ta pidevalt koos inimestega väravast välja ja auto peale pressida. Kasvõi vägisi. Mulle tundus asi hoopis kummaline. Mitte midagi ei olnud seda moodi, et mind oleks ka kaasa võetud. Minu puur võeti hoopis autost välja ja pandi pakid asemele. Aga Dakotal oli siiski õigus. Eks ta teab neid maailma ja inimeste asju ikka paremini. Lastigi Dakota taha puuri ja mind kutsuti väravast välja. No ma ei olnud päris kindel, et see mingi lõks ei ole. Aga peale klmandat kutsumist siiski läksin. Auto juures jäin aga nõutult seisma, kui inimesed autosse istusid ja perenaine mind eesuksest enda juurde kutsus. No ei saa olla! Hiljuti mulle vastu nina pannes oli tal kindlasti tõsi taga, et ma ei tohi esiuksest siseneda ja täna kutsub. Täiesti arusaamatu! Mul aga ei lastud kaua selle asja üle järele mõtelda, vaid tõsteti autosse perenaise jalgade juurde. Algas üks üsna pikk sõit kusagile. Mitte küll nii pikk, kui minu esimene reis minu inimestega, aga siiski päris jupp aega. Ma viskasin ennast mõnusalt pikali ja lasin silma kinni.
Kohale jõudes olime ühes huvitavas kohas - maja mägede ja metsade vahel tiigi ääres, ojad ümberringi voolamas ja kõik kohad võõraid loomalõhnu täis. Küll on hea, et Dakota teadis, kuidas ja kus seal olla. Hoidsin talle külje alla ja usun, et asi sujus õigesti. Ainult öösel, kui ka Dakota välja jäeti, tahtis ta kangesti tuppa pressida ja käis kõikide uste ning akende taga proovimas, kas tema soovi märgatakse. Mina seda ei teinud. Ma ju tean, mis juhtub, kui liiga inimestele peale käia. Kui nad jätavad su välja, siis nad mõtlevadki seda nii. Aga või siis Dakota mind uskus. Lõpuks pidi ikkagi alla vanduma, kui maja pimedaks tehti ja teda sisse ei lastudki. No ja öösel käis siis Dakota mingeid jälgi taga ajamas. Kohe ikka pikad ringid jooksis. Mina läksin ainult metsa piirini temaga kaasa ja siis keerasin tagasi. Keegi peab ju perenaist ka valvama, kui tema loomi ajab.
No ja üldse oli Dakota seal nagu ära vahetatud. Energia ajas üle ääre ja mõistus jooksis koos sellega välja. Ta koguni kutsus mind ennast taga ajama, mida kodus tavaliselt ei juhtu. Järgmisel päeval läksid kõik mägedesse käima ja meid võeti ka kaasa. Dakotale visati pulki ja tema jooksis ning hüppas nende järgi nagu hullumeelne. Mul oli lõbus. Mina sain jälle teda taga ajada. Tema pulki ma nii kui nii ei saa võtta. Jooksen siis Dakotale järgi ja sõidan talle külje pealt sisse hammastega kaela karates. Päris vahva ajaviide. Aga matka lõpuks tüdines Dakota sellest mängust siiski ära. Pulkade järele veel läks, aga kui mina talle lähedale hakkasin jõudma, siis ütles pahasti. Pardon! Ma juba tean millal madamil tuju paha on ja parem on eemale hoida. 
Kiusasin siis väiksemaid lapsi, kes seltskonnas olid. Kõige lahedamad olid selle kõige väiksema inimese punased kindad - nii eredad ja otse minu nina ees kogu aeg ja nii lihtsasti tulid käest ära :D Üks poiss oli seal eriti vahva, kes minuga palli mängis ja Dakotale pulka loopis. Talle vist meeldivad koerad. Tegime koos pilti ka.Teisel ööl tulid aga inimesed korraga välja. Tegid ja sahmerdasid midagi ja siis algas kõrvulukustav vilin ja kärgatused ning sähvivad valgusvihud. Dakota, kes oli niigi seal minu meelest pisut hull, läks täiesti meeletuks, tormas meeletult kurjalt haukudes neid vihisevaid valgusjutte püüdma, nagu oleks tegu eriti kurjade vaenlastega. See kõik ehmatas mind nii väga, et panin igaks juhuks teises suunas jooksu. Aga teisel pool oli see mets, kuhu ma ju ka üksi minna ei tahtnud.
Õnneks märkas perenaine mu kimbatust ja kutsus enda juurde. Jooksin ruttu tema juurde ja tema viis mind tuppa, kuhu kogu see lärm nii kõvasti ei kostnud. Kui meie maja juures see hirmus Uus Aasta vakka jäi, läksime jälle välja aga teiste majade juures, kusagil kaugemal, veel toimus sama asi ja paugud muudkui kõlasid. Targem oli perenaise ligi hoida. No lõpuks sai see aasta siiski vahetatud ja vaikus majja ning meie Dakotaga keerasime magama. Nüüd koduski oli sarnaseid kaugeid pauke kuulda ja need tekitavad minus ebamugavust. Parem oleks, kui seda Uut Aastat enam ei tuleks.Järgmisel hommikul viis perenaine mind ja Dakotat jälle mägedesse jalutama. Aga kuna Dakota seal vähe pöörane oli, siis ajas ta jälle meeleheitlikult igasuguseid jälgi taga ja tormas mäest üles ja alla.
Ma natuke lõbustasin ennast tema tagaajamisega, aga siis tüdinesin ära ja käisin koos perenaisega. Tagasiteel aga võtsin Dakota õpetust hiireuru kaevamisest kuulda ja sain ise ka sellest mõnu tunda. Täitsa põnev on selliselt lõhnavaid hunnikuid kraapida. Ühte hiirt nägin ka, vist. Tagasi majja jõudes saime oma söögi kätte ja varsti hakkasimegi samamoodi pakitult tagasi sõitma, nagu sinna olime läinud. Terve tee oli mõnus perenaise jalge ees tukkuda. Inimesed, nagu Dakotagi, olid kõigest vaimustatud ja tegid palju pilte. Neid näete siit.Aga mina pean selle Uue Aasta üle järele mõtlema ja katsuma Dakotalt midagi välja pigistada, mis see täpsemalt on, miks ta nii palju lärmi teeb ja millal teda jälle oodata on. Et teaksin ennast valmis panna. Dakota moodi rünnata ma teda küll ei tahaks. Nii valjuhäälne ja suur vastane ei oleks mulle ilmselt jõukohane. Samas sinna mägedesse läheks küll hea meelega veel jooksma...
