Peale järjekordset Uue Aasta sõjakat saabumist olen siiski veel elus ja terve. Seekord läks see jama veidi ladusamalt. Võib olla seepärast, et ma juba teadsin, mida oodata ja juba viimased kolm nädalat paugutati ja sähviti valgusega kohe, kui väljas pimedaks läks. Mul on selles osas juba kogemus, et üks asi viib teiseni ja teine kolmandani - paratamatult ja kindlalt. Vaatamata sellele, et väljas pole ei lund ega külma, olid märgid Uue Aasta peatsest saabumisest selged.
Näiteks see, et väljas on pidevalt pime. Enamuse oma trennidest pean tegema pimedas ehk siis kunstliku valgusega ja täiesti teistes kohtades, kui mingil muul ajal.
Või siis see, et pere käis metsas ja tõi kuuse omale tuppa. Teate, selle kuusega on ikka üks kahtlane värk. Alguses sõideti metsa ja tuiati sihitult edasi-tagasi, kuniks siis üks väike kuusk maha saeti. Metsas käimise vastu pole mul tegelikult midagi. See oli isegi huvitav vaheldus. Koguni Dakota oli väga elevil sellest metsakäigust. Aga et see puu omale tuppa pandi, on kuidagi kummaline. Ja mõne aja pärast kasvasid sellele puule igasugused värvilised kulinad külge. Linnud ja loomad ja muud imelikud surnud väljanägemisega tegelased vallutasid selle puu toas päris ruttu. Kui ma seda märkasin, siis püüdsin inimestele nende parasiitide hävitamisel abiks olla ja tuppa pääsedes tõmbasin esimese ettejuhtunud väikese punasesse riietatud mehikese puult maha ja ribadeks. Aga ega see üks veel midagi muutnud ja inimesed polnud sugugi minu abi suhtes hästi meelestatud. Seega pidin leppima faktiga, et toas on puu koos igasugu metsikute tegelastega. Hiljem pandi puu peale ka tuli, aga puu ei läinud sellest sugugi põlema vaid tulukesed vilkusid puu okstel omasoodu, kuni kustusid. Ei tea, kas põhjus oli puu või tule ebanormaalsuses?
Järgmiseks kindlaks märgiks olid muidugi need igaõhtused üksikud paugud ja sähvatused. Nii kui õhtul pimedaks läks, läksin juba targu kuuti ära, et mitte sellele sõjale jalgu jääda. Nii oli kindlam. Kui perenaine mind tuppa õhtusöögile lasi, siis hoidsin välisuksest võimalikult kaugele ja ei teinud kuulmagi, kui mind õue kutsuti. No lõpuks lasin ennast küll alati kanajala või mõne muu delikatessiga aedikusse meelitada. Ei suutnud vastu panna. Kui ikka midagi nii hästi nina all haiseb, siis ei mahu küll pähe enam ühtegi muud mõtet. Kui jalg söödud oli, siis muidugi avastasin ennast üksi pimedast õuest ja pidin jälle nördinult kuuti peituma.
Ja see Uue Aasta öö oli muidugi jube, nagu tavaliselt. Õnneks lasti mind tuppa ja toas oli palju rahvast, kes kõik tahtsid minuga mängida, mind paitada ja sügada ning üldise lärmiga polnud paugud nii valjud kui õues. Kui kõige hullemaks mürgliks lahti läks, sain omale koha pimedas WCs. Oli täiesti ok. Sinna ei paistnud see valguse möll ja ka paugud olid palju vaiksemad. Kui mind jälle tuppa teiste sekka lasti, oli Dakota ka toas ja kogu meeleolu palju rahulikum. Lasime Dakotaga mõlemad lausa silma kinni, kuniks inimesed vaikselt lobisedes kooki sõid ja telekast muusikat kuulasid.
Nüüd on siis see hull stardipauk jälle möödas ja saab kogu aasta rahulikult oma asjadega tegeleda.
No ja kui me olime juba 2 tundi seda traali-vaalit teinud, siis pandi jälle rohkema hulgaga punti istuma ja see oli see hetk, kus minu kannatus katkes. Ega ma just väga uhke selle üle ei ole tagantjärgi, aga sel hetkel tundsin, et siit maalt ja mitte üks hetk enam. Tahan perenaise juurde ja tahan koju! Mul oli ikka täiega kõigest sellest pullist kopp ees.
