Aga mis see BH siis oli.
No alguses oli nagu tavaline trenn. Passisin platsi ääres hulk aega lamada ja siis sain käsu peale tehtud kiiremate liigutuste eest palli mängida. Ja edasi tegime ka kõike nagu ikka, ainult et üks hetk hakkas mulle tunduma, et ma pole kole kaua palli saanud. Ja kui tuli lõpuks SIIA käsk, siis ma olin täiesti kindel, et vot see on nüüd see koht, kust pall lõpuks tuleb. Aga ei midagi. Tuli hoopis KÕRVAL käsk. Ma ei teinud väljagi. Võtsin hoopis ees veel rohkem valvel. Hea tahte eest ju ikka oleks võinud palli saada. Aga no ei midagi! hoopis uus käsk kõrvale tulemiseks. Aga vot ei läinud ma kusagile. No mis see siis on, et muudkui minu käest tahetakse ja vastu ei anta! Aga siis käis perenaisel kehast jõnks läbi koos kolmanda käsuga ja ma pidasin paremaks sõna kuulata. Mine sa hullu tea. Siis pidin veel kord pikalt lamama ja oma igatsetud preemia sain alles platsilt ära minnes. Aga no asi seegi.
Siis läksime koju, sai süüa ja käisime kolmekesi Dakota ja perenaisega jalutuskäigul. Õhtuks viidi mind aga veel poe juurde. Ma olen seal ennegi käinud. See on üks vorsti söömise koht. Aga tundus, et jälle oli väike petukaup seekord. Käisime seal küll edasi-tagasi ja ringiratast, aga vorsti mulle küll ei pakutud. No vähemalt oli palju huvitavaid lõhnu, mida uudistada.Pärast sain alles teada, et olingi katse edukalt sooritanud. Kuidagi väga salakaval. Lollitasid mu täitsa ära. Ma ei osanud mitte aimatagi, et keegi mind pidevalt vaatab ja hindab. Aga nüüd on mul siis võistlusraamat oma esimese sissekandega ja minuga võib seda sama elu rahulikult edasi elada. Suutsin kõiki veenda, et sobin inimeste ja teiste koerte sekka.
Eks ma siis treenin edasi. Suur tänu Helvele piltide eest ja Marile video eest! Nüüd on ka, mida aastate pärast, kui ma juba suur ja tark olen, vaadata ja enda sinisilmsuse üle naerda oma esimesel katsel.
