No nüüd siis on käes see SUVI, mida inimesed nii pikisilmi on oodanud. Ja ka puhkus, mida veel rohkem oodatakse. Aga mina küll neist asjust lugu pidada ei mõista.
Kui talvel oli nii külm, et ma olin tõesti rõõmus oma paksu kasuka üle ja püüdsin seda veelgi paksemaks kasvatada, siis nüüd on see paks vill mulle tõeliseks nuhtluseks. Nii soe pole veel enne minu eluajal olnud. Mitte midagi ei jaksa teha, ainult lõõtsuta ja otsi jahedamat kohta. Alles õhtul tuleb elu sisse. Isegi Dakotaga on sama lugu, kes ometigi peaks olema oma pika elu jooksul selle kliimaga harjunud ning karva on tal ka tunduvalt vähem, kui minul. Nüüd olen mõnel õhtul Dakota isegi mängima saanud. Mitte küll pikalt ja pean olema hästi ettevaatlik, et prouat mitte solvata, aga asi seegi. Pisut saab temaga ikkagi mässata. Tegelikult pean tunnistama, et Dakota saab siiski selle kliimaga paremini hakkama, sest tema on oma karva pea-aegu maha visanud ja käib pidevalt jalutuskäikudel ujumas, mis ilmselgelt jahutab.
Minul hakkas ka lõpuks, peale kümmet kuud kasvatamist, karv siiski maha tulema ja perenaisel näpud nii sügelevad, et ta käib mul pidevalt kammiga järgi ja sisustab iga jõudehetke minu aluskarva väljakammimisega. See ei ole mõnus! Kamm sikutab ikka päris vastikult. Eriti kaenlaalustes ja kaela peal ning saba kammimisest ei taha ma mitte mõeldagi. Ja ma pean pikalt paigal püsima kõige selle kitkumise juures. Mõeldamatult ebamugav. Samas pean tunnistama, et peale iga kammimist on olemine veidi kergem. Pole enam nii palav ja nahk ka ei kihele.
Lisaks kõikidele tavapärastele tegevustele, mida ma ka enne Suve saabumist tegin, käin praegu hüppamist õppimas. Mina ja perenaine ja Ott läheme eraldi treeneri juurde platsile, kus on igasugust atripuutikat ja siis pannake mulle teele erinevate vahedega ja erinevate kõrgustega tõkkeid, millest üle hüpates ma teisel pool vorsti saan. See ei ole tegelikult nii lihtne, nagu kõlada võib. Kohe, kui olen mingi raja selgeks saanud, muudavad inimesed vahemaid või kõrgusi või mõlemaid ja ma pean jälle leidma optimaalse tee selle takistusraja läbimiseks, et vorstini jõuda. Samas väsitab iga hüpe päris tublisti. Üldiselt tuleb mul vist päris hästi välja, sest inimesed näivad selle kõige juures üsna rõõmsad ja rahulolevad ning ma saan palju kiita. Täna hüppasime aga mitte otse, vaid kaarega ühele ja teisele poole. See oli eriti keeruline. Ja teate, vasakule hüppamine on palju lihtsam, kui paremale. Olete te kunagi sellele mõelnud? Mõtelge teinekord, kui hüppama lähete või ümber pöördute, et kas eelistate ühte poolt teisele? Inimesed jagasid selle ka kohe välja ja siis nimme lasid mul paremale rohkem hüpata. Aga ma vedasin ka selle harjutuse päris hästi välja, ma arvan.
Suvi aktiveerib inimesi eriliselt. Me muudkui sõidame kusagile uude kohta ja võtame ette ka mitmepäevaseid kodust eemalolekuid. Näiteks käisime Estrellesti Laagris. See oli Estrellesti laager, sest enamus koeri olid Estrellesti-nimelised. Mina sain sinna ilmselt ainult seetõttu, et Dakota on samuti Estrellest. Kuigi Dakotat kaasa ei võetud. No ja Laager on Eestis seesama, mis Leiri Soomes, kus ma juba enne olin käinud. Siingi tehti hommikust õhtuni, ja tegelikult ka õhtust hommikuni, mingeid erinevaid trikke küll koertega, küll ilma. Mina käisin jälge ajamas ja pidin pulka hambus hoidma ning jooksin üle mingi puust telgi, aga teised tegid ka varrukamehega kaklemist ja teistsuguseid hüppamisi ning teistsuguseid harjutusi. Koos oli päris palju koeri ja inimesi ning mina elasin need päevad autos, samal ajal, kui perenaisel oli väike maja kaasa võetud. 
Päris väsitavad päevad olid. Pärast oli hea meel jälle Dakota juurde koju jõuda.See teine suvine asi on Puhkus. Mis on minu jaoks täiesti uus. See tähendab, et hommikul kodus süüa ei saa, kuigi perenaine tööle ei lähe. Vaid minnakse kusagile välja seda vorsti taga ajama või otsima. Siis tullakse veidikeseks koju tagasi, et jälle välja minna teisi harjutusi tegema või lihtsalt niisama jalutama. No ja õhtul tehakse veel natuke midagi. Et siis Puhkus on üks üpris pingeline tegutsemise aeg. Koos selle kuumusega väsitab mind päris ära. Kõige mõnusamad hetked on autos sõites, kui auto on juba lahedasti maha jahutatud ja loksutab mind järgmise tegevuse juurde. Aga samas on ju tore ka, et ei pea igavusest ise omale aias tegevusi välja mõtlema. Küllap nii suureks ja tugevaks saadaksegi.
