No kahekesi polnud mingit külma. Pigem palav, ma ütleks. Vahepeal läksin oma uude kuuti ennast tuulutama. Dakota sinna ei tule, aga mulle meeldib - lõhnab värske puidu ja värskete õlgede järele - kuiv ja avar. Dakota kuut on muidugi parema asukohaga, otse väravate vastas ja uste vahel, aga minu meelest natuke vana moega ja kahekesi olemiseks kindlasti liiga väike.Kui perest keegi koju jõuab, tavaliselt mõni poiss, siis istub Dakota kohe majaukse vastu ja ei lähe mitte tervitamagi - peaasi, et tuppa saaks. No mind lasti ka ikka vahel tuppa koos Dakotaga. Alguses oli päris mõnus käppi ja kõrvu soendada, aga juba õige varsti hakkas palav.
No samas üksi väljas ka ei taha olla, kui päev alles suur ja Dakota istub toas. Ma siis kutsun teda ka valjul häälel välja, aga tema ei tee kuulmagi. Kummaline soojalemb! Kui õhtul inimesed kõik kodus on, teevad kaminasse ka tule ja Dakota läheb lausa tulepaistele ennast küpsetama. No õnneks on majas ka mõned kohad, kus põrand külmem on. Ma siis püüan ennast sinna sättida, kui just peab toas olema.Ühel päeval läks ikka päris külmaks. Nii et minagi hakkasin mõtlema, et võiks Dakotaga koos kuuti minna. Ja kujutate ette, just selleks päevaks olid inimesed meie kuudisuu mingi riidega kinni pannud. Mis neil küll arus oli?! Õnneks oli nende valitud materjal ja tehtud töö ikka nii nõrk, et me võtsime selle Dakotaga sekundiga maha, avades omale jälle kuuti pääsu ja selle riidega sai niipalju sooja, kui kulus selle kahekesi ribadeks tõmbamisele. Selle töö juures olime Dakotaga äärmiselt üksmeelsed. Oli lõbu ja mässamist kohe mõneks ajaks :)
Siis võeti kaheks ööks mindki tuppa üle pika aja. Dakota istub ju igal ööl toas ja magab kõige soojema vaiba peal soojal põrandal. Mina siis sain ka näha, mida nad öösel toas teevad. Perenaise voodi oli ka alla toodud, aga seekord mitte minu omaette toas, vaid elutoas - kamina ees. Ega ma kohe aru ei saanudki, milleks see pehme madrats seal maas on. Tahtsin ka minna sinna linadega hullama, aga sain kohe perenaise käest sakutada ja "EI" :( No ju siis pole see koht minu jaoks. Kui tuled ära kustutati, siis sain aru küll, et see perenaise ase oli. Hea küll, ega ma ei peagi temaga samal asemel magama. Jube palav oleks ka. Aga vaene perenaine, Dakota ei lase tal ju üldse magada. Iga veidikese aja tagant käis tema juures oma ninaga urgitsemas ja tahtis talle kaissu pugeda. Perenaine saatis ta aga jälle kööki ära. Dakota häiris oma ringi tuiamisega isegi minu und, teistest pereliikmetest rääkimata. Igal juhul olin ma väga rahul, kui kolmandal ööl jälle üksi õues sain olla. Palju rahulikum ja mõnusam. Ja kui ma söögiajaks jälle tuppa sain, siis oli perenaise ase ka elutoast kadunud - seega ei suutnud temagi selle Dakotaga ühes toas magada.
Ma olen nendele külmadele ilmadele vaatamata ikka mõned korrad põllule ja metsa jalutama ka saanud. Dakota jäeti muidugi maha. Ja tema valis meeleldi toas lebotamise jalutuskäigu asemel. Mina aga sain neil jalutuskäikudel tuttavaks ühe laheda musta emasega ja siis korra käisime veel kuue võõra koeraga koos jalutuskäigul. Need olid sellisest suurest seltskonnast muidugi veidi erutatud ja mina ka ei osanud valida, kelle järele joosta. Oluline oli vahelt ära hoida, kui mõni suurem isane teisele suuremale isasele midagi selgitama hakkas. Vahepeal öeldi mulle ka pahasti, aga ma väga südamesse ei võtnud. Ma ju tean juba, et mida vanem koer, seda pirtsakam. Tuleb siis lihtsalt eest ära hoida, kui mängu ei võeta.
Dakotaga käisime ka jalutamas, aga siis veel nii külm ei olnud. Perenaine käis meil kannul ja muudkui pildistas. Näete neid pilte siit. Dakota on ikka tõeline pulgahull. Ma ka proovisin, aga ei saa aru, mida ta neis pulkades leiab, et neid pidevalt võtma ja tassima peab ja no siis veel minu eest valvama ka. 
Ma ju ei tahagi neid pulki! Hoidku endale! Mulle meeldivad hoopis jäljed. Ja väljas on neid erinevalt lõhnavaid jälgi palju, mida uurida...Harjutusi pole me väljas selle külmaga eriti teinud. Inimesed vist ka siiski seda külma pelgavad. Ruttu majast autosse ja autost majja. Veidi toas ikka mängime palli ja vorstiga, aga toas pole ju piisavalt ruumi. Selle eest on toas meile eriti rikkalikult praegu süüa pakutud. Liha ja sabasid ja kamaraid ja kõrvu ikka iga päev krõbinatele lisaks.
Dakota kulutab kole palju aega selle lisatoidu söömiseks. Muudkui närib ja nätsutab. Mina aga selliselt teha ei saa, sest viimasel ajal on mul hakanud olulised närimise hambad suust ära pudenema, et pole enam, millega nii väga närida. No ja aega ka ei ole. Kui Dakota oma lihaga enne mind ühele poole saab, võib ta minu oma vaatama hakata. Seega, kui vähegi võimalik, neelan oma portsu närimata alla. Sea saba ja peekoniviil mahuvad suurepäraselt ühe korraga. Kui on suurem naha lahmakas või sea jalg, siis peab muidugi enne natukene väiksemad tükid tegema. Aga saan hakkama.No nüüd enam nii külm ei ole ja me veedame jälle päevad Dakotaga koos õues ja ööd kumbki eraldi. Vorsti ja palli saab ka õues taga ajada ning jalutuskäigud on jälle olemas. Seega, elu läheb edasi harjunud moel. Rohkem nii külma pole vaja. Üksi on igav väljas olla.
