No hea küll, tegelikult olen vist praegu perenaise suhtes veidi ülekohtune. Talve alguses me ikka käisime varrukamehega kaklemas ja laterna all kuulekuse elemente harjutamas. Varrukas tegime selliseid vägitükke, mille kohta ma poleks küll veel eelmisel aastal osanud arvanud, et ma millegi sellisega hakkama saan. Ma kaklesin selle mehega erinevates pimedates ruumides. Osadel oli põrand libe, osadel oli jalgealune pehme ja õõtsuv. Alguses kartsin pimedat ruumi läbida, aga ma sain endast võitu. Alguses kartsin minna üles lahtiste astmetega trepist, aga ma sain endast võitu. Isegi läbi valu sain endast võitu ja muidugi ka varrukamehest. Ma olen täiesti kindel, et see mees minu üle mingis olukorras enam võitu ei või saada.
Aga ikkagi, nüüd olen ma juba pikemat aega Dakotaga kahekesi aias passinud ja mitte midagi ei toimu. Isegi jalutama ei saa. See talv on üldse kuidagi vaene. Ei ole ei korralikku lund ega külma. Ma ei oska seisukohta võtta, kas vahetada suvine kasukas talvise vastu või ei ole mõtet. Kuigi, algas talv nagu igati normaalselt: pimeda aja pikenedes hakati vastikuid värvilise valguse sähvatustega pauke tegema ja käisime metsas kuuse järel, mis oli muideks väga mõnus vaheldus, siis tuli see eriti vali uus aasta, aga midagi on nagu ikka pidevalt puudu olnud.
Nüüd siis veedan aega aias Dakotat kiusates. Asi seegi. Saab veidi pulli ja liigutatud.
