JAANIPÄEV

Tere, üle pika aja! Olen siin pool aastat usinasti toimetanud ja nii kiire on olnud, et pole ridagi kirja saanud. Ega nüüdki teab mis puhkus ole, aga üks sündmus vääris minu meelest kirjapanemist.
Pean alustama seda jällegi tõdemusega, et inimesed on imelikud. Nad ootavad kogu aasta seda ühte päeva suure õhinaga ja siis sõidavad pool päeva kusagile autoga, et õhtul lõket teha ja pärast jälle pool päeva autoga sõita. Kes neil keelab oma lõket kasvõi iga päev teha ja seda kodust lahkumata?
Igal juhul pandi perenaise autole veel teine korrus peale, minu ja Dakota puurid autosse, kompsud teisele korrusele, Ott kaasa ja siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime.  Lõpuks jõudsime kusagile küngaste vahele maja juurde, kus meid autost välja lasti. See oli muidugi avastamisväärt koht. Nii palju ruumi ja kõik kohad uusi huvitavaid lõhnasid täis. Lisaks oli seal maja kõrval tiik, mis andis sportlikku meelelahutust nii mulle, kui Dakotale. See vana õelus teab, et ta saab vees minust rahu ja nii ta siis pidevalt põgeneski minu eest tiiki. Lomulikult ma talle sinna järele ei läinud. Vesi oli märg ja külm ja ilm samasugune. Mina ennast küll niisuguse ilmaga ujumisega lisaks ei leota.
Ei oleks Dakotat ka lubanud, aga tema ikkagi lipsas kuidagi minu valvest läbi. Ma andsin talle muidugi nahapeale, kui ta jälle välja tuli, aga see ei takistanud teda sugugi uuesti minemast. Nii siis oligi, et tema tegi tiire tiigis ja mina ümber tiigi, et tal kindlasti vastas olla, kui ta veest välja otsustab tulla.
Nagu ma juba mainisin, siis ilm oli märg ja külm. Inimesed läksid selle eest majja ja meie pidime ise vaatama, kuidas saame. Väga vastik oli. Kui siis mõni inimene välja tuli ja me Dakotaga tema üle rõõmustasime, et lõpuks ometi seltsi saame, siis enamasti tõrjuti meid eemale. Me olevat liiga märjad. Ega see siis meie süü polnud, et me väljas vihma käes pidime olema, kuniks nemad soojas ja kuivas majas istusid. Väga ebaviisakas neist! No perenaine meiega ikka veidi veetis koos aega, aga ma oleksin oodanud enamat. Miks meiega nii kaugele sõita ja lasta siis lihtsalt vihmas ja rahes ümber maja jõlkuda? Jah, meil sadas ka rahet. Räägitakse, et suvi. Eelmise aasta mälestused suvest on mul küll teistsugused. Aga tegelikult selline ilm on üsna ok. Kuumaga oleks hullem.

Inimesed said kõik majast välja alles teisel päeval, korra hommikul lippu majaseinale pannes ja korra õhtul, et lõke põlema panna. Katsid omale lõkke kõrvale laua, aga meid Dakotaga jälle sinna äärde ei lubanud. Meie laud oli kaetud metsa serva, nagu ma aru sain. Ka igasuguseid häid asju: porgandi koori, kartulikoori, arbuusi koori ja siis palju erinevaid asju, mis meile tegelikult ei maitsenud (näiteks kohvipaks), aga no kena siiski, et selline rikkalik valik oli.
Perenaine küll lubas mul oma klaasist limpsata, aga see oli hoopis üks alatu trikk. Too asi ei sündinud ju üldse juua! Ma aevastasin ja hõõrusin oma kipitavat nina mööda maad selle pärast hulk aega. Kohutav! Ma tõesti loodan, et ta tegelikult seda ise ka ei joonudki.

No ja siis tassiti puid ja palke ühest virnast tulle juurde. Ma püüdsin ka abiks olla ja otsast võtta või siis päris oma palgiga tulla. Aga see oli ka ainus meelelahutus, mis inimeste poolt meile pakuti. Dakota püüdis lõkkest väljahüppavaid sädemeid.
Kui me lõkke äärde perenaise lähedusse ennast üks hetk magama keerasime, siis viidi meid hoopiski autosse ära. See oli tegelikult väga hea lahendus. Oma puuris oma autos on ikka palju parem magada kui kusagil võõras kohas lageda taeva all.

Kui perenaine meid järgmisel hommikul äratama tuli, siis me mõlemad Dakotaga alles magasime sügavalt. Tegelikult oli väga väsitav päev olnud ja me oleksime tahtnud kauemgi magada, aga kui perenaine kutsub, tuleb minna. Jalutasime siis temaga veidi maja ümbruses ringi, Dakota käis aga jälle ujumas, kuni lõdises külmas vees ligunemisest ja siis hakatigi varsti asju auto peale pakkima ja tagasi koju seda lõputut sõitu sõitma.
Noh, kuidas teile tundub. Kas see Jaanipäev, mida nii kaugel nii halva ilmaga püüdmas käiakse, on seda vaeva väärt? Minu meelest küll mitte.  Kõik mu selleaastased muud tegevused on ikka tunduvalt lahedamad olnud. Ehk ma jõuan neist tulevikus üht-teist kirja ka panna, kui suur kiire üle läheb.
Mõnusat suve seniks!