Nagu ütlesin, on tore, et igapäevaselt midagi tegema pääseb. Käime erinevates kohtades harjutusi tegemas. Üks kord käisime koguni suurel saksa lambakoerte näitusel. Dakota oli ka meiega kaasas. Nagu ma aru sain, siis tema käis seal ringi jooksmas, nagu ikka. Jooksis koguni nii hästi, et sai poodiumile ja suure karika ning palju toitu. Kõva mutt, pole midagi öelda. 10 aastat juba neid ringe jooksnud ja ikka veel viitsib. Ja kohe rõõmuga jookseb, nii et särab noorematestki üle.
No mina selles hullu-ringis ei käinud. Mina tegin ikka oma tavalisi palli tagaajamise harjutusi ringi ääres samal ajal, kui mingitele teistele koertele ringis aupauke lasti. Või mida iganes nad seal parasjagu tegid. Ega ma väga tähele ei pannud. Ringi passides võib ju oma palli maha magada ja perenaise meelepaha ära teenida. Mõlemad on liiga piinlikud variandid minu jaoks.
Üsna sageli käime ka põllult vorste otsimas. Sel hooajal on vorstidele lisaks ka mingeid puu, naha või riide tükke jälje peale peidetud, mille leidmise korral tuleb lamada ja neid jõllitades perenaiselt kotletti välja pressida. Mul läks küll kaks põllulkäiku aega enne, kui ma nende asjadega seotud kõikidest nüanssidest päris täpselt aru sain, aga nüüd ma usun, et olen asjale pihta saanud ja võib öelda, et tegu on päris põneva ajaviitega. Kuigi, teinekord ka üsna raske. Vahel on ju põld selline, et ühtegi taime pole peal, puha muld. Eks sa siis nuusuta, kui nina kuiva mulda täis läheb ja silmad tolmust vett jooksevad! Või siis selline, nagu hooaja alguses enamasti oli, et eelmisel hooajal seal olid taimed, kuid talve jooksul on need surnud ja kuivanud. Ega siis lõhna väga palju tunda pole. Või siis on jälle tugev tuul, mis segadusse ajab. Või ka on ilmselgelt palju aega möödas sellest ajast, kui see jäljerada põllule tekitati. No aga kõik sellised takistused teevad tegelikult mängu veel põnevamaks. Kes keda? Ja ma ei uhkusta, aga tõe huvides pean mainima, et seis on 81:0 minu kasuks :D Perenaisel on minu üle silmnähtavalt hea meel ja see teeb küll uhkeks.
Meie treeningkavas on ka üks tõeliselt raske ala. See, kus peab inimesega vastakutti sõimama. Ma ju tean küll, mida minult oodatakse, aga ikka väga raske on selle paganama juurikaga vastamisi seista ja teineteist läbitungivalt vahtides sõimata. No aeg-ajalt ta siiski murdub ja ma saan teda paksust käest hammustada. Eriti äge on, kui ma saan selleks hammustuseks kaugelt hoogu võtta ja talt peale kaklemist selle varrukapaksenduse ära rebida. No siis olen vahest nii hoos, et unustan hoopis ära, et perenaine ka kusagil seal minuga koos on. Selle kaklemise trenniga on üks kummaline asi. Iga kord, kui see läbi on, olen ma enda üle uhke ja mulle tundub, et ma olen ikka tõelise vägitükiga hakkama saanud, aga iga kord, kui ma seda trenni teen, on mul korra tunne, et enam ei jaksa ja ma vist ikka ei saa sellega hakkama. Et mida rohkem ma püüan, seda raskem on, aga lõpuks saavutatud eduelamus ajab järgmisel korral jälle proovima.
No ja lõpuks meie kõige põhilisem ajaviide - jalutuskäigud. Enamasti õhtuti paneb siis perenaine meid Dakotaga mõlemaid auto peale ja sõidutab kusagile, kus saab siis vabalt ringi tuuseldada. Dakotale meeldib ujumas käia ja mulle meeldib linde taga ajada. Muidugi meeldib mulle ka Dakotat kiusata, aga perenaine läheb viimasel ajal selle peale kole kurjaks ja kipub mind sakutama.
Sellele vaatamata ei suuda ma vahel kiusatusele vastu panna ja hüppan Dakotale jooksu pealt turja. Ta on nii naljakalt abitu siis. Uriseb ja näitab hambaid, vahel laksutab neid ka, aga tegelikult mulle midagi ei tee. Eks ta vanasti tegi, aga nüüd olen ma ju temast suurem ja tugevam ja ma olen seda talle ka päriselt mõnel korral öelnud. Nüüd ta teab ja laseb mul teha, mida ma tahan. Aga jah, perenaine ei lase.Aga olgu, olen jälle pikalt lobisema jäänud. Vaja ennast tänaseks õhtuseks ürituseks valmis sättida. Järgmise korrani!
