PIDU LÄBI

No ma ei tea...olen mina alles jamasse sattunud - külm ja märg ja pime. Seal maal, kus mina sündisin oli ikka kuiv ja soe ja päikesepaisteline. Miks ma siis niisuguses kõledas kohas elama pean? Oma lohutuseks saan mõelda, et ka Dakota elab siin ja nagu ma tänaval toimuva liikluse järgi näen, veel väga paljud teised koerad ja muidugi ka inimesed. Küllap on siis võimalik ka sellises kliimas ellu jääda. Aga mulle ei meeldi. Tuppa tahaks. Kuigi, mul hakkab toas varsti palav, aga siiski on niiiii mõnus ennast pehmel kuival vaibal välja sirutada ja näiteks konti ühest suunurgast teise veeretada või palli togida. Aga inimesed ei lase mind enam väga tuppa. Pole mul enam mingit magamistuba. Isegi Dakota lastakse ööseks majja, aga mina pean välja jääma! Karjuv ebaõiglus ja ülekohus. Seda ma ka esimestel päevadel, kui minuga nii halvasti käituti, proovisi inimestele selgeks teha ja kasvõi vägisi tuppa pääseda. No siis ma sain teada, et nad mõtlesid seda öue jäämist tõsiselt ja mul on parem saatusega leppida, kui oma nõudmistega inimesi vihastada. Tänaseks olen ma välja mõtelnud, et see ongi märk, et ma olen nüüd suur. Kõik lähevad majja magama ja valvamine jäetakse ainuüksi minu hooleks. Ma olen juba õppinudki kahtlaste möödujate korral mehisel madalal häälel värava juures haukuma. Ja seda pole Dakota mulle õpetanud - tema tormab haukudes nagu segane mööda aia äärt edasi-tagasi ja tegelikult ei pane tähelegi, et see, keda ta haukus, on juba ammu kurvi taha kadunud ja poleks enam mingit mõtet haukuda. Perenaisele ka selline pöörane haukumine ei meeldi ja ma püüan Dakotat jooksu pealt korrale kutsuda talle kaelakarvadesse hüpates. Vahel see isegi mõjub ja toob ta maa peale tagasi. Tõsi, teine kord lendan ma sealt kaelast maha nagu käbi puu pealt ja Dakota tormab edasi.
Dakota õpetas mulle aga päikese püüdmist, kui seda veel oli. Nüüd ma juba tean, et siin maal peabki iga päikesekiirt püüdma, sest seda antakse harva. Kui ikka päike väljas on, tuleb aiast otsida koht, kuhu see paistab ja siis koos päikese liikumisega ennast edasi nihutada.
Dakota õpetas mind ka patrullima. Tegelikult võib vaenlane läheneda meie elamisele kõigist neljast küljest. Ja mõned korrad päevas peab aiale ringi peale tegema ning veenduma, et ükski lubamatu sisenemine poleks aset leidnud. Väikesed linnud ei lähe arvesse, aga varesed parem ärgu tulgu, kassidest rääkimata.
Veel püüdis Dakota mulle õpetada hiirte kaevamist põllul, kuid ma ei suutnud kuidagi seda eelistada perenaiselt mängu väljapommimisele jalutuskäigu jooksul. Ausalt öelda, Dakotaga koos väga nagu kaevama ei kipu. Äkki satun jälle mõne TEMA hiire otsa ja saan selle eest naha peale. Tänan, ei!
Muideks, ma olen juba nii kõva mees, et oskan kolmel jalal pissida. Need suured isased, kes meil aia taga käivad Dakotaga lobisemas, on näidanud, kuidas seda tehakse ja Dakota ka annab sel teemal õpetust, kuid kuna nende kolme-jala-poosid on nii erinevad, siis võtsin midagi nende vahepealt: seisan tugevalt neljal jalal ja siis kõverdan vasaku tagumise jala kõhu alla - väga šeff!
Trennis käin ma ka nüüd suurte koertega koos. Nemad teevad küll veidi teistsuguseid harjutusi kui mina, aga uskuge, et kui mul vaid lubataks, ma tormaks sama kiiresti palli järgi ja vaataksin sama tungivalt oma perenaisele silma. Praegu ajan ainult toitu taga. See on ka meeldiv, aga teistega koos jalgpallis osaleda oleks huvitavam. Ma pean üldse kole palju oma toidu eest pingutama. Kas seda perenaise käest taga ajama või põllu pealt kõvasti ninaga töötades otsima. Viimaks läks perenaine koguni nii kaugele, et viis toidu puu otsa. No kuidas ma sinna peaksin saama? Seda ma polegi veel välja mõtelnud. Kardan, et linnud söövad selle rasvapalli enne ära, kui ma mingi lahenduse leian.
Mõni aeg tagasi käisin ma ka arsti juures. Teist korda! Dakota oli mind juba ammu hirmutanud, et see on üks kole koht, kus ainult haiget tehakse. Isegi, kui alguses ei tehta, hakkab pärast ikka valus. No mina ei tea, millest ta räägib. Kõik oli väga põnev ja lõhnas väga palju söögi järgi. Inimesed olid meeldivad ja haiget ei teinud keegi. Sain hoopis arsti laua peal oma asendite võtmise oskust näidata ja perenaiselt preemiaid välja teenida. Mina lähen sinna küll vabalt ka kolmas kord ilma midagi kartmata, kui vaja on.
Oi, kuulge, õhtusöögi aeg. Ma lendan. Jälle kuulmiseni!

KIRJU ELU

No minu päevad on küll olnud väga kiired ja sisutihedad. Mul on olnud nii palju õppida ja kogeda. Iga päev midagi ja kedagi uut!
Teate, pererahval on hullult palju sõpru. Pea-aegu igal õhtul tuleb meile paar-kolm või vahel rohkemgi inimest külla. Nad on väga lärmakad ja neil on ikka minuga midagi pistmist. Toovad igasugu asju kaasa. Söövad, joovad, lobisevad palju ja naeravad valjusti. Ma kardan, et ma ei suuda küll neid kõiki meelde jätta, et tulevikus tuttavatel ja võõrastel vahet teha. Aga väga lõbus on nende jalanõusid varastada. Inimesed on uskumatult aeglased ja kobad! Mõnel saan ühe, aga mõnel koguni mõlemad jalanõud ära viia enne, kui need on ukse taha tõstetud. Isegi perenaine ei suuda oma botaseid susside vastu vahetada ilma, et ma mingil hetkel ühte neljast omale ei jõuaks hõivata :D
Päeva jooksul näen ma väljas pidevalt igasuguseid imeasju. Ma ei oska kõike mitte nimetadagi, mida need inimesed kaasas kannavad, ees lükkavad, järel veavad või jalgade all hoiavad. Sellisel puhul ma ütlen neile, et olen suur ja kuri koer, hoidku oma kummalise kaadervärgiga heaga eemale. Aga inimesed on ise ka kummalised - neil on hoopis minu jutu üle hea meel ja varsti on nad jälle oma atripuutikaga meie aia tagant mööda jalutamas. Ma siis ei tee neist rohkem välja. Dakotal on küll mingid omad eelistused ja vaenlased - mõnest ei tee väljagi, mõnega on sõber ja mõnda sõimab kaua enne aiani jõudmist ning veel pärast möödumist ka takka järgi.
Dakotast on üldse raske aru saada. Aga eks see ole vist vanadus, mis selliseks pepsiks ja kohati pahuraks ning ettearvamatuks teeb. Näiteks - ise kutsub mind pulgaga vehkides mängima, aga kui ma lähen, siis saab kurjaks - no mängigu siis omaette! Teinekord jälle saan ta päris hästi jooksma, kui teda piisavalt kõvasti küljekarvades sikutan või jalast hammustan. Aga teinekord näitab mulle kohe oma vastikuid suuri hambaid, kui ma pole veel jõudnud teda puutudagi. Ja autos ei oska ta üldse sõita. Me pole veel kohale jõudnudki, kui tema laseb laulu lahti, nagu oleks kohe-kohe juba liiga hilja midagi teha. Aru ma ei saa, mida ta kisab. Ma kisan ka, aga ikka asja pärast. Näiteks, kui mind üksi autosse puuri jäetakse või üksi tuppa kinnise ukse taha või ka üksi aeda. See on ju õigustatud, et tuleb inimestele meelde tuletada, et nad on unustanud mind kaasa võtta. Kuigi, pean tunnistama, et inimestele see vist ei mõju või ei saa nad kohe üldse aru. Ükskord panid mu suurde aeda, mis on meie teise aia sees ja jätsid sinna lausa nii kauaks üksi, et ma olin juba igasuguse lootuse kaotanud üldse kunagi inimesi näha. Aga nad ikka tulid ja lasid mu välja, kui ma juba ammu olin kutsumisest loobunud. Teinekord jälle targem - tean kauem oodata.
Aga enamasti on perenaine üsna lahe. Kui teised pereliikmed minuga väga mängida ei viitsi ja ainult õiendavad, ei luba midagi võtta ja ei taha midagi anda, siis perenaine on täitsa ok. Temal jagub minu jaoks ikka ühtepuhku aega. Me käime koos põllul ja teeäärtes jälje mängu mängimas: tema käib raja maha ja tähistab selle toidupalakestega ja siis saan mina selle toidu ülesse otsida. Ei tea, kas tema on ka vanaks jäänud, aga viimasel ajal unustab ta üha sagedamini sammu sisse toitu panna. Mõnes on, aga mõnes pole. Ja siis ta püüab mind äkiliste pööretega eksitada, aga see pole sugugi lihtne, sest tema jäljed lõhnavad ikka väga tugevasti ja ma ei eksi. Dakota on ka vahel meiega kaasas olnud. Minu suureks üllatuseks oskab tema ka jälge ajada, kuigi ühe ebameeldiva vahejuhtumi tõttu arvasin, et see vanamutt üldse enam lõhna ei tunne.
Ja siis me mängime koos - sikutame nahka või viskab ta mulle palli või laseb toitu peo sees taga ajada, mille ma saan kätte, kui oskan ära arvata, millise sõna ja käeliigutuse peale millist tegevust peab tegema. Täitsa lõbus. Ükskord viis ta mind koguni päris kaugele mängima. Sõitsime ikka päris kaua ja siis ma pidin veel kord päris kaua autos ootama ja siis tehti minuga neidsamu mänge ühes võõras kohas ja võõra naise juuresolekul. Perenaine kuulas seda naist väga tähelepanelikult. Minul oli sel ajal muudki teha - võõras koht vajas avastamist. Ja seal oli ikka igasuguseid koeri käinud enne mind. Ma teel sinna nägin ka ühte koera, kelle sarnast ma veel enne näinud ei olnud. Ma siis ütlesin talle tähtsalt, et ma teda ei tunne ja mingu parem edasi, mul pole aega temaga tutvust luua. No ikka ilmas igasuguseid! Aga seal kauges mängukohas oli ka üks võõras koer. Sellist ma olin enne näinud. See oli üsna Dakota sarnane. Proovisin teda ka mängima saada, aga ta oli ikka selleks liiga vana.
Kõige rohkem meeldivad mulle õhtud, kui kõik on kodus ja meid Dakotaga lastakse ka tuppa. Siis on nii palju tegemist. Igaühelt saab midagi sikutada, lisaks puud ja vaibad. Teate, vaibad on seepärast väga head, et nende peal pole libe. Muidu on väga vastik palli püüda, kui jalad alt ära lähevad ja sikutada ei saa üldse, kui pole jalgu kusagile toetada. Hiljuti avastasin, et ka pissida on vaiba peal palju mugavam kui paljal põrandal, sest jalad ei vaju üldse laiali. Päris hea on suur vaip minu magamistoas, aga mitte pissimiseks. Fui! Kes siis oma magamistuppa pissib?! Ikka närimiseks ja sikutamiseks. Dakota tahab seda õhtuti küll magamiseks kasutada, aga oma magamistoas olen mina temast üle, sest perenaine on ka siis kohal ja tema ei luba Dakotal mulle haiget teha. Dakota teab seda väga hästi ja mina tean ka. Siis saangi teda päeva eest tagasi kiusata. Aga praegu saabuski õhtu. Tšau! Järgmise korrani!

Hej folk!

Jeg er Jabina Quick fra Danmark.
Ah jaa, te siin ei ei saa ju sellest keelest aru! Ma jätkan siis eesti keeles.
Kas te ka teate, kui põnev on elu? Alles ma olin oma armastava emaga ja õdede-vendadega turvalises elamises Taanimaal, aga nädalaga olen ma teinud terve Euroopa ringreisi ning maandunud kusagil Eestis, hoopis teiste inimeste ja teise suure koera seltsis.
Ma sündisin alles 21. augustil sel samal aastal, kaheksa nädala pärast pandi meid kõiki peremehe autosse ja siis mind üksi võõrasse autosse ja sõidutati kusagile kaugele. Nii et ma vahepeal hakkasin arvama, et minu elu ongi edaspidi päevad autos olla ja ööd erinevates tubades.
Aga ma kiirustan vist liiga. Minu ema on Jabina Gundel, täiesti tundmatu ja tagasihoidlik, kuid tema vanemad on ennast kogu maailmale edukate töökoertena näidanud maailmameistrivõistlustel: Javir vom Talka Marda ja Jabina Dighte. Minu isa on väga paljude teiste koerte isa üle maailma Mike vom Weinbergblick. Väga tõsine vanamees.
Mul on 2 venda ja 2 õde. Lubasin nendega kunagi veel kohtuda. Meie viimane kohtumine oli aga siis, kui olime saanud täpselt 8 nädalat vanaks. Meid viidi autoga esmakordselt mingisse teise kohta ja võeti siis ükshaaval autost välja. Peremees vehkis mingi rätikuga ja andis kanaliha. Miks aga sellele lihale pidi kusagile ebamugavale plekk-katusele ja libedale lauale kusagil pimedate koridoride lõpus asuvas toas järele minema, mina ei tea. Aga pole ka oluline. Igal juhul tundus, et inimesed tahtsid meid seekord just nii toita. No ja lisaks meie oma inimestele oli kohal veel kolm võõrast inimest. Ühte naist olin ennegi näinud meid külastamas, aga teine naine ja mees olid küll täiesti võõrad. Peale seda pulli topiti meid kõiki jälle autosse ja pandi kodus tagasi aedikusse. Aga minu jaoks tegelikult kõik alles algas sel hetkel. Just need võõrad inimesed tulid mõne aja pärast uuesti välja ja panid mulle rihma külge ning toppisid oma autosse ühte puuri. No see oli küll sigadus! Oma jõu ja võimu kuritarvitamine! Seda ma neile ka puhtas koerte taani keeles ütlesin ja kordasin kogu selle aja, mis mind seal puuris hoiti. Väga valjul ja nõudlikul toonil. Parimal, mida ma teha suutsin. Vahepeal võeti mind ikka välja ka, aga väheks ajaks, ja kõik jätkus samamoodi. Praegu ma mõtlen, et ehk nad ei saanud võõramaalastena minust aru. Peale ööbimist mingis võõras majas, kusagil toas, sain ma järgmise päeva veeta juba autos naise jalgade juures. Ikkagi inimesed! Seal oli päris mõnus loksumise saatel uinuda ja jalanõusid nakitseda või midagi muud, mis just hambu hakkas seal pingi all. Öö möödus jälle mingis uues majas ja uues toas. Käisin oma uute inimestega kaasas söömas ja väljas jalutamas, ning siis sõitsin terve päeva mehe jalgade juures maas, kuniks naine autot juhtis. Päris põnev oli. Sõidad-sõidad ja astud autost välja jälle täiesti uues kohas. Kunagi ei tea, mis järgmiseks juhtub.
Kolmanda öö olime jälle uues majas, aga seal lasti mind juba vabalt mitme erineva toa vahel ringi käia. Maja oli minu saabudes paksult noori täis, aga millegi pärast läksid nad kole ruttu ära. Ma ei jõudnud pooligi neis üle nuusutada ega hambaga katsuda. Pärast enamuse lahkumist jäid kaks siiski paigale. Nüüd ma tean, et see maja oligi minu uus kodu ja need kaks noormeest on osa minu uuest perest.
No ja siis tormas kusagilt sisse suur võõras koer. Oli väga lärmakas ja tormakas. Ma pean häbiga tunnistama, et see ehmatas mind väga - karjatsin ja tormasin teise tuppa. Varsti aga tulin jälle ukse peale piiluma. No sellist looma ei olnud mina enne näinud. Koer oli ta küll, aga sugugi mitte selline, nagu mina olin harjunud. Naine oli aga kindlal veendumusel, et me peame teineteist aktsepteerima. Mul küll polnud isu sellele kollile lähemale minna. Aga koledale kollile pandi riie ümber koonu ja käsutati maha, ning mind võeti sülle. Koos oli juba julgem tutvust sobitama minna. Mõne aja pärast sain aru, et inimesed on minu poolel ja mul pole väga põhjust teda karta. Täna tean, et kui tal tuju on, saab temaga isegi möllata, aga kui tal tuju pole, siis ei tasu torkima minna. Ta oskab ikka väga kurja häält teha ja ta on minust nii palju suurem ning tugevam. Ka olen õppinud, et temalt midagi ära võtta ei tasu ja kui mina olen hea oksa leidnud, siis on targem see talle loovutada, kui ta nõudma tuleb. Tegelikult oskan teda ka juba üle kavaldada - kui tal on oks suus, siis mina otsin omale väiksema, siis pole ta huvitatud minult seda ära võtmast ja me saame mõlemad oksaga ringi joosta. Meie aedik on väljas päris suur. Terve mu pere maja mahub selle sisse lisaks meie kuutidele.
Oma pere inimestega olen ka juba õppinud koos hakkama saama. Ma tean, et perenaisele ei tasu üritada järele minna, kui ta läheb trepist ülesse. Ma tean, et peremehe jalanõusid ja käsi ei tohi närida, aga poiss ja perenaine jätavad pidevalt oma sussid järelvalveta, mida on lõbus nende tagant sisse vehkida. Ma tean, et toit tuleb külmakapist ja ühe teise ukse tagant külmkapi kõrval, aga mul on keelatud ise sinna tuppa minna.
Perenaisega teen mitmeid lõbusaid asju: ta laseb mul mingeid nahast kaltse taga ajada ja nende pärast võidelda; ta viskab mulle palli ikka uuesti ja uuesti; ta laseb taga ajada liha oma käes ja ma saan seda istumise, lamamise, seismise, käimise või ees istumise ja silma vaatamise eest; ta paneb mind autosse puuri (ühte teise autosse ja puuri, kui oli see, millega ma kodust ära tulin) ja võtab mingis tundmatus kohas välja, et ma otsiksin maast liha. Ma arvan, et saan selle kõigega suurepäraselt hakkama, sest liha saan alati kätte ja meil on tõesti lõbus. Ma isegi autos enam väga ei protesteeri.
Perenaine on ka hulgaliselt pilte teinud, neid näeb siit ja siit ja siit.
Väga põnev igal juhul. Eks ma varsti jutustan edasi, mida kõike see imeline ilm mulle pakub. Näete, mul on nädalaga kodus ka teine kõrv kikki läinud :)