MIDA VEEL!?

Tundub, et suvi on selleks korraks otsas. Peale kasuka mahaajamist ei olnudki enam väga hullult palav. Nüüd on juba vahel lausa jahe ja see pidev vihm on ka tüütu.

Ma siin tegelesin suvi läbi ikka tavapäraste jäljeajamiste ja sõnakuulmise trikkide tegemise ja hüppamisega ning peetisin kodus ning jalutuskäikudel Dakotat, aga perenaine mõtles välja veel igasuguseid ime asju, millest ma siiani midagi kartagi ei osanud.

Näiteks viis ta mu ujuma. Merre. Meri on selline hiigelsuur jõgi, mille peal on lained, mis sind kaldal olles ründavad. Esialgu ehmatasin ikka päris ära, kui pahaaimamatult perenaisele mööda kallast järele läksin ja üks selline mind ilma igasuguse hoiatuseta jalast hammustada tahtis. Õnneks sain eest ära hüpatud. Ja perenaine soovis, et ma nende murdja-lainete sisse läheksin. Täiesti hullumeelne mõte! Aga või ta siis alla andis. Kui ma vabatahtlikult ei olnud nõus minema, siis viis ta mu vägisi vette. Ise tuli muidugi ka. Aga vees ei olnud need lained üldse nii kurjad ja loksusid vaikselt omasoodu kalda poole. Perenaine viskas mulle vees mänguasja ja mina sain sellele järele minna. Või noh, mis minek see on, kui jalad põhja ei ulatu. No käis kah selline tegevus. Võib vist isegi päris lõbusaks lugeda. Igal juhul oli see ujumine lõbus, kui seda sai teinekord veel teha koos Dakotaga. Inimesed olid ka kaasas ja loopisid meile mõlemale mänguasju, aga ikka on lõbusam Dakota oma ära napsata, kui enda oma püüdma hakata. Igal juhul olin ma Dakotast enamasti kiirem ja sain tal mänguasja nina alt ära kahmata. Proua oli päris tige. Hi, hii! Aga ega ta ka midagi teha ei saanud, kui jalad põhja ei ulatunud. Polnud tal seal mingit jõudu, et mulle tõsiselt pasunasse sõita. Ainult uriseda sai, kui ma püüdsin tal ka suust mänguasja ära võtta.

Aga ärge te arvake, et ma selle meres käimise järgi jões ka käima hakkasin. Sellest Dakota fenomenist ei saa ma siiani aru. Mis asi teda sinna vette kisub igast asendist? Mina eelistan siiski kaldale jäämist, kui see on võimalik.

Teiseks kummaliseks tegevuseks viis perenaine mu näituse trenni. See oli niisugune asi, et kui traavi sammuga kenasti händleri kõrval jooksid, said talt vorsti ja kui ilusti liikumatult seisid, nagu händler su jalad pani, said perenaiselt vorsti. Lihtne söömise trenn igal juhul. Mis aga ei olnud lihtne, olid suured ja uudishimulikud hobused igalpool ümber. See oli esialgu päris jube, kui nad mitmekesi maa värisedes sind vaatama tulid, ja nad tulid alati,  ja nii kõvasti nuusutasid, et mul karvad seljas liikusid. Aga tegelikult ei olnud nad kuigi ohtlikud ja püsisid oma aedades. Seega ma neid varsti enam ei kartnud. Mõttetud loomad.

Ühes sellises trennis siis vaatas händler, Karin, mu hambaid ka ja ütles perenaisele, et mul ju polegi hambaid. Väga inetu temast! Mul on hambad täitsa olemas. Kuidas ma muidu oleksin saanud kõike seda purustustööd teha, millest juba varem kirjutanud olen? Mul on väga head ja tugevad hambad! Aga kes mind kuulab. Sellest tekkis igal juhul inimestel mõneks ajaks paanika ja muust enam ei räägitudki kui minu olematutest väikestest hammastest. Asi läks mõne aja pärast koguni nii kaugele, et mind veeti võõra autoga kusagile kaugele, kus mind salakavalalt uinutati ja minu teadmata minust igasuguseid pilte tehti. Ausalt öelda ei tunne ma ennast küll neil piltidel ära ja seepärast jääksin eriarvamusele inimestega ja väidaks, et neil piltidel ei ole tegelikult mina. Panen teile ühe sellise siia ka, millelt on siis näha, et mul siiski on hambad olemas ja kõik suured ning ilusad. No kellele mingeid mõtetuid pisikesi hambaid üldse vaja on? Kui see pilt ikka on minu hammastest...

Lisaks pildistati veel jalgu, aga nendega olid kõik asjaosalised rahul. No mida veel?! Paremaid jalgu ju annab tahta! Nendega on ikka väga mugav nii joosta kui hüpata.

Ühel päeval tegi perenaine jälle minuga alatuid trikke. Toas olles on mulle juba päris esimesest päevast peale keelatud trepist ülesse teisele korrusele minna. Seekord aga tahtis perenaine just nimelt, et ma läheksin ülesse. Väga kahtlane, ma ütlen teile. Aga eks ta oli kaval ka - võttis vorsti kätte ja meelitas mu juba peaaegu ülesse, kui ma siis kahe astme vahelt nägin, kui kõrgel me olime. Appi! Ma ei olnud nõus enam ühtegi sammu astuma. Söögu oma vorsti ise. Aga te võite juba arvatagi, et ega mind jälle ei kuulatud ja peale väikest paanikat sunniti ikkagi ka need viimased sammud ära tegema ja teisele korrusele jõudma.

Oleks siis sellega lugu lõppenud, kus sa nüüd! Nüüd tuli välja, et teisele korrusele pidin ma minema selleks, et mind saaks pesta. Miks küll? Oma meelest olin ikka küllalt ilus ja puhas ja just täpselt nii lõhnav, nagu üks õuekoer olema peab. Ja ma ei armasta vett! Perenaine tegi mind aga põhjalikult märjaks ja siis veel seebiseks ja siis lodistas veel hulk aega, et ma olin igal juhul kogu oma väärikuse kaotanud ja pidin ainult ootama, millal see jama lõpeb. Õnneks sai pärast veeprotseduure rätikuga mängida. Perenaine püüdis mind rätikuga hõõruda ja mina püüdsin tal rätikut käest ära tõmmata. Selline lahe mäng, kus võitjat polnudki.

Aga kõige lõpuks pidi ju jälle trepist alla minema. Seal ma ka püüdsin esialgu keelduda selle kipaka - kitsa, libeda ja hõreda, trepi peale astumast. Perenaine läks ees ja kutsus mind järgi, aga no mitte ei tahtnud jalga astmele panna. Ma isegi kaalusin korra või paar, et hüppaks otse. Ma polnud küll enne nii kõrgelt hüpanud, aga no kui hull see ikka olla võib? See mõte jälle perenaisele kuidagi ei sobinud. Lõpuks tuli ikkagi vorst appi võtta ja ta ise tuli minu kõrvale nii, et ma ei näinud, kui kõrgel me just olime ja sain seina äärest siiski alla. Uhh! Et te ei arvaks, nagu ma üks igavene tossike oleks ja kõike kardaks, ja et mulle endale ka sellist muljet ei jääks, siis tahtsin trepist alla jõudes varsti seda trepi harjutust korrata, aga siin olid inimesed jälle pähe võtnud, et nüüd on mulle trepp ikkagi keelatud. No mõtelgu ükskord välja, kas siis tohib trepist käia või ei! Saa sa neist aru.

No peale seda trepi ja dušši jama lõhnasin ja läikisin ma ikka hulk aega. Sellisena viidi mind ka ühte koerte kogunemise kohta. See oli väga omapärane. Seal oli palju koeri. Ikka kohe väga palju. Ja enamus olid sellised, kelle sarnast ma kunagi enne näinud ei olnud. See oli lausa huvitav. Aga ega mul ei lubatud kohe igaühega tutvuma hakata. Mõni oli vähe õel ka. See oli siis koht, kus me saime Kariniga enne näituse trennides õpitut kõigile ette näidata. No ma arvan, et ma olin väga tubli ja sain selle ülesandega suurepäraselt hakkama, sest mulle anti mingi punane lipsuke keti külge ja kõik inimesed olid väga rõõmsad. Mind koguni pildistati mitmelt poolt. Kuigi, valvsust ei tohi kaotada ka sellises kohas. Ohud võivad sind igalpool varitseda. Näiteks, keset pildistamist, tahtis korraga punasekirju ringi lint mind kägistama tulla. Aga ma olin väga kiire reageerima ja hüppasin eest ära. Pärast perenaine näitas, et tegelikult on see lint kahest otsast kinni pandud ja vaatamata üritamisele, ei saa ta mulle midagi kurja teha. No siis saime edasi pildistada.

Vot selliste tobedustega olen ma siis suvi läbi tegelenud lisaks asjalikele ja lõbusatele igapäevastele toimetamistele. Aga selleks korraks jälle kõik ja kui midagi mainimisväärset peaks toimuma, eks ma siis kirjutan teile jälle.

Kohtumiseni!

SUVI

No nüüd siis on käes see SUVI, mida inimesed nii pikisilmi on oodanud. Ja ka puhkus, mida veel rohkem oodatakse. Aga mina küll neist asjust lugu pidada ei mõista.  

Kui talvel oli nii külm, et ma olin tõesti rõõmus oma paksu kasuka üle ja püüdsin seda veelgi paksemaks kasvatada, siis nüüd on see paks vill mulle tõeliseks nuhtluseks. Nii soe pole veel enne minu eluajal olnud. Mitte midagi ei jaksa teha, ainult lõõtsuta ja otsi jahedamat kohta. Alles õhtul tuleb elu sisse. Isegi Dakotaga on sama lugu, kes ometigi peaks olema oma pika elu jooksul selle kliimaga harjunud ning karva on tal ka tunduvalt vähem, kui minul. Nüüd olen mõnel õhtul Dakota isegi mängima saanud. Mitte küll pikalt ja pean olema hästi ettevaatlik, et prouat mitte solvata, aga asi seegi. Pisut saab temaga ikkagi mässata.
Tegelikult pean tunnistama, et Dakota saab siiski selle kliimaga paremini hakkama, sest tema on oma karva pea-aegu maha visanud ja käib pidevalt jalutuskäikudel ujumas, mis ilmselgelt jahutab.

Minul hakkas ka lõpuks, peale kümmet kuud kasvatamist, karv siiski maha tulema ja perenaisel näpud nii sügelevad, et ta käib mul pidevalt kammiga järgi ja sisustab iga jõudehetke minu aluskarva väljakammimisega. See ei ole mõnus! Kamm sikutab ikka päris vastikult. Eriti kaenlaalustes ja kaela peal ning saba kammimisest ei taha ma mitte mõeldagi. Ja ma pean pikalt paigal püsima kõige selle kitkumise juures. Mõeldamatult ebamugav. Samas pean tunnistama, et peale iga kammimist on olemine veidi kergem. Pole enam nii palav ja nahk ka ei kihele.

Lisaks kõikidele tavapärastele tegevustele, mida ma ka enne Suve saabumist tegin, käin praegu hüppamist õppimas. Mina ja perenaine ja Ott läheme eraldi treeneri juurde platsile, kus on igasugust atripuutikat ja siis pannake mulle teele erinevate vahedega ja erinevate kõrgustega tõkkeid, millest üle hüpates ma teisel pool vorsti saan. See ei ole tegelikult nii lihtne, nagu kõlada võib. Kohe, kui olen mingi raja selgeks saanud, muudavad inimesed vahemaid või kõrgusi või mõlemaid ja ma pean jälle leidma optimaalse tee selle takistusraja läbimiseks, et vorstini jõuda. Samas väsitab iga hüpe päris tublisti. Üldiselt tuleb mul vist päris hästi välja, sest inimesed näivad selle kõige juures üsna rõõmsad ja rahulolevad ning ma saan palju kiita. Täna hüppasime aga mitte otse, vaid kaarega ühele ja teisele poole. See oli eriti keeruline. Ja teate, vasakule hüppamine on palju lihtsam, kui paremale. Olete te kunagi sellele mõelnud? Mõtelge teinekord, kui hüppama lähete või ümber pöördute, et kas eelistate ühte poolt teisele? Inimesed jagasid selle ka kohe välja ja siis nimme lasid mul paremale rohkem hüpata. Aga ma vedasin ka selle harjutuse päris hästi välja, ma arvan.

Suvi aktiveerib inimesi eriliselt. Me muudkui sõidame kusagile uude kohta ja võtame ette ka mitmepäevaseid kodust eemalolekuid. Näiteks käisime Estrellesti Laagris. See oli Estrellesti laager, sest enamus koeri olid Estrellesti-nimelised. Mina sain sinna ilmselt ainult seetõttu, et Dakota on samuti Estrellest. Kuigi Dakotat kaasa ei võetud. No ja Laager on Eestis seesama, mis Leiri Soomes, kus ma juba enne olin käinud. Siingi tehti hommikust õhtuni, ja tegelikult ka õhtust hommikuni, mingeid erinevaid trikke küll koertega, küll ilma. Mina käisin jälge ajamas ja pidin pulka hambus hoidma ning jooksin üle mingi puust telgi, aga teised tegid ka varrukamehega kaklemist ja teistsuguseid hüppamisi ning teistsuguseid harjutusi. Koos oli päris palju koeri ja inimesi ning mina elasin need päevad autos, samal ajal, kui perenaisel oli väike maja kaasa võetud.

Päris väsitavad päevad olid. Pärast oli hea meel jälle Dakota juurde koju jõuda.
See teine suvine asi on Puhkus. Mis on minu jaoks täiesti uus. See tähendab, et hommikul kodus süüa ei saa, kuigi perenaine tööle ei lähe. Vaid minnakse kusagile välja seda vorsti taga ajama või otsima. Siis tullakse veidikeseks koju tagasi, et jälle välja minna teisi harjutusi tegema või lihtsalt niisama jalutama. No ja õhtul tehakse veel natuke midagi. Et siis Puhkus on üks üpris pingeline tegutsemise aeg. Koos selle kuumusega väsitab mind päris ära. Kõige mõnusamad hetked on autos sõites, kui auto on juba lahedasti maha jahutatud ja loksutab mind järgmise tegevuse juurde. Aga samas on ju tore ka, et ei pea igavusest ise omale aias tegevusi välja mõtlema. Küllap nii suureks ja tugevaks saadaksegi.

Täiskäik edasi

Wau! Elu läheb peale lume sulamist sellises tempos, et ma pole jõudnud midagi kirjagi panna.

No tänaseks on selge, et puhkust ei paista niipea. Igal tööpäeva õhtul viib perenaine mind kusagile midagi tegema ja puhkepäevadel sõidame kohe mitmesse kohta, siia ja sinna.

Peamiselt käime ühel metsaäärsel platsil, kus ma pikalt autos teiste koerte ja inimeste toimetusi jälgin ja siis lõpuks ka ise saan perenaise käest toitu, palli ja nutsu taga ajada. Kõige lõbusam on suur kirju pall, mida perenaine jalaga lööb. See ajab mu lausa pööraseks, sest seda on raske saada ja mõnus suutäis vedada. Aga nutsu võlu on jällegi võitlusmoment ja toidul - teadagi mis. Minul küll kunagi kõht nii täis pole, et veidike vorsti lisaks ei mahuks.

Aga neidsamu lõbusaid ülesandeid oleme käinud tegemas vahel ka teistes kohtades. Ma hea meelega uudistaksin igas uues kohas veidi ümbrust ka, aga perenaine on päris resoluutne, et kui me juba oma tavalisi mänge tegema hakkasime, siis mingit mujale vahtimist olla ei saa. Olgu siis nii. Ega mul midagi selle vastu ka pole. Pärast lastakse mul tavaliselt ikka niisama ka ringi luusida.

Teiseks sagedane koht ajaveetmiseks on põld - varemalt mullapõld, aga tänaseks rohuga põld. Seal teeme ikka sama, mis ennegi: perenaine peidab toidu põllule ära ja mina saan mõne aja pärast selle ülesse otsida. Vahel on kergem, vahel raskem, aga leidmata ei jää kunagi midagi. Põllulkäigu lisaboonus on see, et sageli on seal ka Coca, kellega koos ringi joosta. No jah, ta käib enamasti ikka koos ihukaitsjaga, kes on suhteliselt morn vend, aga ma saan sellega hakkama. Marco küll pressib ennast igal võimalusel minu ja Coca vahele ja kipub mulle turja kargama, aga inimesed aitavad ja ei luba mind väga ahistada. Coca ise on ka veidi pirtsakas algul ja võib õiendada, aga mõne aja pärast võtab ikkagi vedu ja saab  temaga joosta.

Vahete-vahel käime sealsamas põlluvahel ka mitte toitu otsimas, vaid lihtsalt jalutamas. Siis küll koos Dakotaga, kellest minu jaoks mängu mõttes suurt asja pole. Ta kas ignoreerib mind või siis minu pideva pealekäimise korral õiendab minuga, et ma eemale hoiaksin. Dakotaga on veel see häda, et ta jääb sageli perenaisest palju maha oma võsa murdma või mingeid lõhnu ajama. No sellisel juhul olen mina ikka püsti hädas, sest üheltpoolt oleks vaja perenaisega koos edasi minna, aga teiseltpoolt jällegi Dakota kõrval olla ja teda järgi oodata. Siis ma jooksengi kahe vahel edasi-tagasi, kuniks Dakota oma toimetused tehtud saab ja koos perenaisele järele joosta saame. Sellises olukorras on Dakota küll eriti õel, kui ma tema jooksmist tülitan.

No ja eile leidis ta lõpuks koha, kuhu mina ei pääse. Või no ma ei tea. Ei näe põhjust minna. Tema, loll, läks jõkke jalutuskäigu ajal. Esimese hooga läksin talle küll järele, aga jalgadel polnud kusagile toetuda. Hakkasin sahmima ja sain kuidagi kaldale tagasi. Rohkem ma sinna vette küll ei kipu. Dakota aga nautis seda pikalt. Ilmselt ainult minu kiusamiseks, sest seal vees ei olnud sugugi mõnus. Ja kui ta mind sellega närvi tahtis ajada, siis see tal ka õnnestus. Lõpuks jooksin mööda kallast edasi-tagasi ja sõimasin, et ta juba välja tuleks ning lõpetaks selle lolli mängimise. Mind ta muidugi ei kuulanud. Alles perenaise kutsumise peale lõpetas edasi-tagasi ujumise ja me saime jalutuskäiku jätkata.

Dakotaga koos käisin ühe korra veel ühes kummalises kohas, kuhu enne polnud sattunud. Seal oli päris palju koeri ja inimesi koos. Inimesed seisid kas koos või ilma koerteta ümber lindiga maha kinnitatud ringi. Osad inimesed olid koertega ringis sees kas seistes, käies või joostes mööda ringi äärt ja teised inimesed omakorda kas seisid, jooksid või käisid, enamasti samal ajal hõikudes, lindist teiselpool mööda ringi. Mina olin perenaisega lindist väljaspool ja meie ei jooksnud. Ma sain niisama inimesi ja koeri uudistada, aga nagu ma aru sain, siis Dakota käis mingi võõra naisega ringis sees jooksmas. Lõpuks anti talle selle eest paar söögikotti ja suur karikas. Mis seal siis toimus, jäigi mulle arusaamatuks. Ilmselt pole ka oluline. Olen kindel, et kui see oleks asi, mida ma pean teadma, siis oleks perenaine mulle ka ringi seespoolt näidanud. Tundus, et sellised tähtsamad tegelased antud üritusel olid just ringis sees. Sest kogu mängu juhatasid just need paar inimest, kes päris ringi keskel askeldasid. Nemad juhatasid, kus ja kuidas peavad liikuma need, kes olid ringis sees ja see omakorda mõjutas seda, mis oli ringist väljas. Et siis selline kummaline "ringsport".

Mõned korrad on perenaine mind viinud ühte kohta, kus pean samuti palju autos passima samal ajal, kui erinevad koerad käivad platsil haukumas ja hammustamas ühte meest. See on ikka kõige erilisem koht. Ma pole veel pointile pihta saanud. Miks ma pean ikka ja jälle seda sama meest sealt platsilt ära ajama ja tema mänguasja omale saama? No ma ei saa eitada, et on ikka uhke tunne küll, kui oma trofeega tagasi auto juures olen, aga miks see mees pole juba õppinud, et temast siin võitu saadakse ja ikka ning jälle tuleb? Esimene kord oli ikka kõige raskem. Perenaine viis mu platsile ja see mees hakkas kaugelt ähvardavalt minu poole liikuma. No teate, sinnani oli elu ikka ilus olnud. Peale mõne õela koera olid kõik minu vastu kenad olnud, eriti inimesed. Ja nüüd siis üks sell tuleb nagu jäämägi. Ma siis tegin, mida oskasin, et selgitada talle sõbralikku suhtlemist - nuusutasin maad, vaatasin perenaist, keerasin talle selja, lõpuks proovisin ka ära minna. Aga sellest kõigest polnud mingit kasu, sest perenaine mind platsilt ära ei lasknud ja mees ähvardamist ei lõpetanud. Lõpuks oli hoopis nii lähedal, et sai mind näpistada. See oli ikka liig mis liig. Mul läks kops üle maksa ja ma tegin talle väikese märkuse. Endal oli küll kole piinlik, et ma ühte inimest korrale pean kutsuma. Aga teate, sellest oli kasu - ta tõmbus kohe eemale ja minu järgmise õienduse peale hakkas hoopis lõbusasti oma mänguasjaga minu nina ees vehkima. Ma võtsin talt selle karistuseks halva käitumise eest ära ja viisime perenaisega koos autosse.

Sarnaselt oleme käinud siis seda kummalist meest ära ajamas juba mitu korda. Iga kord läheb ta aga järjest ülbemaks ja minu ülesanne aina raskemaks. Ta hakkab üha enam vastu, kui tahan tema mänguasja omale saada ja kohati mulle tundub, et perenaine on temaga samas paadis, sest kui ma olen juba padja omale võitnud, siis käsib perenaine mul sellest loobuda, et kogu tants saaks otsast alata. Viimati läks mees juba nii ülbeks, et karjus ja plaksutas piitsa. Sellest ehmatasin esialgu küll ära, kuid siis tuli kohe meelde, et talle tuleb pahasti ütelda. Ja mida valjemini ning inetumalt, seda parem. Nii ma ka tegin ning lõpuks sain ka seekord tema padja omale autosse kanda.

Jutt on juba kole pikaks veninud, aga ühest põrutavast kogemusest pole ma veel jõudnudki rääkida.

Ma nimelt käisin "leirillä". Ühel varajasel, liiga varajasel, hommikul pakkis perenaine mind koos suure kotiga autosse, Dakota jäi maha, ja me sõitsime kodust välja. Kui seda ebanormaalselt varajast aega ja kotti poleks olnud, siis poleks see minek tõenäoliselt erinenud teistest sõitudest, aga seekord oli midagi teisiti. Mõne aja pärast võtsime peale veel ühe naise ja koera ja siis sõitsime kõik koos mere äärde. Autodest meid välja ei lastud, vaid sõitsime laeva, kus inimesed meid selle teise koeraga pikemaks ajaks autosse omapead jätsid. Ümberringi vaid mootorite mürin ja võõrad autod. Teise koera nimi oli Dalia. Ta on noor emane näituseliini sakslane. Täitsa kobe tibi, kuigi ka veidi pirtsakas. Aga need emased vist ongi sellised. Pole veel siiani ühtegi lahkemat kohanud.

Laev viis meid siis üle vee ja seejärel sõitsime väikeste vahepeatustega veel mõne aja ja lõpuks siis olime kohal. Inimesed rääkisid seal teist keelt, kui ma harjunud olen ja koerad nägid ka välja hoopis teistsugused, kui ma harjunud olen. Ka mets oli seal täiesti teistmoodi, kui minu siiani saadud kogemustes. Nüüd tean, et inimesed olid soomlased ja koerad olid malid. Kokkuvõttes tegin ka seal ikka neid samu asju, mida koduski - ajasin harjutusi tehes toitu ja nutsu taga ning otsisin rohu seest toitu. Enamuse ajast veetsin aga autos. Autost välja sain ainult koos perenaisega. Päris igavaks läks kohati. Perenaisega jalutades ei osanud kohe kuidagi olla. Tavaliselt on meil ikka keegi veel seltsis, kellega lõbusam on. Õppisin siis Dakota kombel teeäärest oksi korjama ja neid perenaisele sikutamiseks pakkuma. Siis oli veidi lõbusam. Ega ma neil jalutuskäikudel perenaise juurest väga eemale ei tikkunudki, sest ümbrus oli võõras. Kuhu mul seal ikka minna? Seda enam, et teelt ära astudes oli ainult üks kivi teise otsas ja üks kivi suurem kui teine. Korralikult käia polnudki võimalik, ainult roni. Selliselt autos veetsin kokku 3 päeva. Kondid jäid kangeks ja perenaise saabumine omandas erilise tähenduse.

Õhtuti lasti mind siis selle minu autos reisinud emasega jooksma. Päris kiire koer on, pean mainima. Esiotsa oli ta veidi tige mu peale ja ei soostunud mängima, aga kui ma olin talle selgeks teinud, et olen täiesti ohutu ja meeldiv seltsiline, siis saime teineteist taga ajada, kuniks olime täiesti väsinud ja lausa igatsesime tagsi autosse kumbki oma puuri puhkama. Viimasel päeval jooksime mere äärde välja. See hull pani kohe vette. No ega minul ei kõlvanud temast maha jääda. Sain siis ka esmakordselt elus vees ära käidud. Juua see vesi ei kõlvanud, aga jahutamiseks käis küll. Päris lahe möllutamine oli meil. Tagasisõites olime juba suured sõbrad. Kolmanda päeva õhtul tagasi kodus olles oli ikka mõnus küll aias vabalt ringi joosta ja Dakotat nokkida. Aga huvitav kogemus jälle juures, kuidas asjad maailmas käia ja olla võivad.

No nüüd sai kole pikk jutt kokku. Aga kes seda teab, millal jälle mahti saan, et oma tegemistest teile jutustada. Tšau siis! Peab aga jälle perenaisega välja minema.

Olen suur

Ohhoo! Ma olen ikka päris äge vend, teate. Ma ikka olen oma elu ja oluga väga rahul. No mida tahta, kui kõike saab?
Minuga tegeletakse palju rohkem, kui Dakotaga. Ma saan sõita perenaisega kaasa ja temaga mängida ning harjutusi teha. Ma saan süüa toas, samas kui Dakota seda õues teeb. Sageli söödetakse mind lausa peo seest. No tõsi, iga peotäie eest peab mingi triki tegema, aga see on ju tegelikult puhas lust.
No vahel käime kõik koos jalutamas, aga siis ma ei anna ka Dakotale asu, jooksen teda jalust maha ja kontrollin igat ta sammu. Samas nuusin juba ka iseseisvalt ringi. Igal juhul olen Dakotast kiirem ja osavam ja tugevam. Dakota võtab endale jalutamiseks mingi puu, aga mina ripun selle teises otsas nii, nagu ise tahan ja ei tee tema õiendamistest väljagi.
Kui perenaine koju tuleb, siis ma ei luba Dakotal teda tervitama minna, vaid ripun tal hammastega turjas ning pressin ennast tema ja perenaise vahele.
Kui Dakota koos minuga tuppa lastakse, siis haarab ta kohe ühe köie, aga ma võtan talt selle ära. Ega ta esialgu ei anna, uriseb, aga minu haare on püsivam ja tema jorinad jätavad mu täiesti külmaks. Lohistan teda mööda koridori köie otsas ringi, kuniks saangi selle omale. Sama puuhalgudega. Dakotale meeldib küll neid ringi tassida, aga ise ta neid puuriidast võtma minna ei julge. Ma olen talle halge kümnete viisi hoovi toonud ja samuti võin need tal suust ära võtta, kui tahan. Mul on väga head hambad. Mõne aja eest arvasin, et hambad on ainult nuhtluseks, sest nad tegid mulle haiget ja kippusid suust pudenema. Aga nüüd on mul selline varustus suus, et ma võin nendega kõike lõhkuda. Majaesise puu koorisin ära, kuudi katuse ja ukseaugu närisin katki, uksemati tegin tükkideks ja puuhalge hekseldan iga päev mitu ribadeks!
Dakota põgenes veel mõni aeg tagasi minu eest kuudi katusele, aga ma suudan talle juba sinna järele hüpata. Esialgu ta küll ajas mu ära, sest see oli tema valvamise koht, kuid täna - ma olen nii suur ja tugev, et tema õiendamised ei lähe mulle korda. Kui ei meeldi minuga koos kuudi katusel olla, mingu minema. Mina olen, kus ma tahan. Tahan, olen kuudis, tahan, kuudi katusel.
Ei tea, kui palju see elu veel ilusamaks võib minna?

KÜLM

Päris omapärane nädal oli. Inimesed väga nina välja ei pistnud, jalutajaid ja isegi autosid oli vähe. Minu pere käis küll kõik tavalised päevad tavalisel moel kodust ära ja meie Dakotaga olime sel ajal õues. Dakota muudkui virises, et on külm. Istus kuudis ja kutsus mind ka. No kahekesi polnud mingit külma. Pigem palav, ma ütleks. Vahepeal läksin oma uude kuuti ennast tuulutama. Dakota sinna ei tule, aga mulle meeldib - lõhnab värske puidu ja värskete õlgede järele - kuiv ja avar. Dakota kuut on muidugi parema asukohaga, otse väravate vastas ja uste vahel, aga minu meelest natuke vana moega ja kahekesi olemiseks kindlasti liiga väike.
Kui perest keegi koju jõuab, tavaliselt mõni poiss, siis istub Dakota kohe majaukse vastu ja ei lähe mitte tervitamagi - peaasi, et tuppa saaks. No mind lasti ka ikka vahel tuppa koos Dakotaga. Alguses oli päris mõnus käppi ja kõrvu soendada, aga juba õige varsti hakkas palav. No samas üksi väljas ka ei taha olla, kui päev alles suur ja Dakota istub toas. Ma siis kutsun teda ka valjul häälel välja, aga tema ei tee kuulmagi. Kummaline soojalemb! Kui õhtul inimesed kõik kodus on, teevad kaminasse ka tule ja Dakota läheb lausa tulepaistele ennast küpsetama. No õnneks on majas ka mõned kohad, kus põrand külmem on. Ma siis püüan ennast sinna sättida, kui just peab toas olema.
Ühel päeval läks ikka päris külmaks. Nii et minagi hakkasin mõtlema, et võiks Dakotaga koos kuuti minna. Ja kujutate ette, just selleks päevaks olid inimesed meie kuudisuu mingi riidega kinni pannud. Mis neil küll arus oli?! Õnneks oli nende valitud materjal ja tehtud töö ikka nii nõrk, et me võtsime selle Dakotaga sekundiga maha, avades omale jälle kuuti pääsu ja selle riidega sai niipalju sooja, kui kulus selle kahekesi ribadeks tõmbamisele. Selle töö juures olime Dakotaga äärmiselt üksmeelsed. Oli lõbu ja mässamist kohe mõneks ajaks :)
Siis võeti kaheks ööks mindki tuppa üle pika aja. Dakota istub ju igal ööl toas ja magab kõige soojema vaiba peal soojal põrandal. Mina siis sain ka näha, mida nad öösel toas teevad. Perenaise voodi oli ka alla toodud, aga seekord mitte minu omaette toas, vaid elutoas - kamina ees. Ega ma kohe aru ei saanudki, milleks see pehme madrats seal maas on. Tahtsin ka minna sinna linadega hullama, aga sain kohe perenaise käest sakutada ja "EI" :( No ju siis pole see koht minu jaoks. Kui tuled ära kustutati, siis sain aru küll, et see perenaise ase oli. Hea küll, ega ma ei peagi temaga samal asemel magama. Jube palav oleks ka. Aga vaene perenaine, Dakota ei lase tal ju üldse magada. Iga veidikese aja tagant käis tema juures oma ninaga urgitsemas ja tahtis talle kaissu pugeda. Perenaine saatis ta aga jälle kööki ära. Dakota häiris oma ringi tuiamisega isegi minu und, teistest pereliikmetest rääkimata. Igal juhul olin ma väga rahul, kui kolmandal ööl jälle üksi õues sain olla. Palju rahulikum ja mõnusam. Ja kui ma söögiajaks jälle tuppa sain, siis oli perenaise ase ka elutoast kadunud - seega ei suutnud temagi selle Dakotaga ühes toas magada.
Ma olen nendele külmadele ilmadele vaatamata ikka mõned korrad põllule ja metsa jalutama ka saanud. Dakota jäeti muidugi maha. Ja tema valis meeleldi toas lebotamise jalutuskäigu asemel. Mina aga sain neil jalutuskäikudel tuttavaks ühe laheda musta emasega ja siis korra käisime veel kuue võõra koeraga koos jalutuskäigul. Need olid sellisest suurest seltskonnast muidugi veidi erutatud ja mina ka ei osanud valida, kelle järele joosta. Oluline oli vahelt ära hoida, kui mõni suurem isane teisele suuremale isasele midagi selgitama hakkas. Vahepeal öeldi mulle ka pahasti, aga ma väga südamesse ei võtnud. Ma ju tean juba, et mida vanem koer, seda pirtsakam. Tuleb siis lihtsalt eest ära hoida, kui mängu ei võeta.
Dakotaga käisime ka jalutamas, aga siis veel nii külm ei olnud. Perenaine käis meil kannul ja muudkui pildistas. Näete neid pilte siit. Dakota on ikka tõeline pulgahull. Ma ka proovisin, aga ei saa aru, mida ta neis pulkades leiab, et neid pidevalt võtma ja tassima peab ja no siis veel minu eest valvama ka. Ma ju ei tahagi neid pulki! Hoidku endale! Mulle meeldivad hoopis jäljed. Ja väljas on neid erinevalt lõhnavaid jälgi palju, mida uurida...
Harjutusi pole me väljas selle külmaga eriti teinud. Inimesed vist ka siiski seda külma pelgavad. Ruttu majast autosse ja autost majja. Veidi toas ikka mängime palli ja vorstiga, aga toas pole ju piisavalt ruumi. Selle eest on toas meile eriti rikkalikult praegu süüa pakutud. Liha ja sabasid ja kamaraid ja kõrvu ikka iga päev krõbinatele lisaks. Dakota kulutab kole palju aega selle lisatoidu söömiseks. Muudkui närib ja nätsutab. Mina aga selliselt teha ei saa, sest viimasel ajal on mul hakanud olulised närimise hambad suust ära pudenema, et pole enam, millega nii väga närida. No ja aega ka ei ole. Kui Dakota oma lihaga enne mind ühele poole saab, võib ta minu oma vaatama hakata. Seega, kui vähegi võimalik, neelan oma portsu närimata alla. Sea saba ja peekoniviil mahuvad suurepäraselt ühe korraga. Kui on suurem naha lahmakas või sea jalg, siis peab muidugi enne natukene väiksemad tükid tegema. Aga saan hakkama.
No nüüd enam nii külm ei ole ja me veedame jälle päevad Dakotaga koos õues ja ööd kumbki eraldi. Vorsti ja palli saab ka õues taga ajada ning jalutuskäigud on jälle olemas. Seega, elu läheb edasi harjunud moel. Rohkem nii külma pole vaja. Üksi on igav väljas olla.

UUS AASTA

Kuulge, kas Uus Aasta ongi midagi nii ootamatut ja ehmatavat? Ja kas see tuleb sageli? Ma olin just mõnusa rutiini kodus sisse saanud, kui mingi Uus Aasta mind jälle vapustas.
Ma olin just ära õppinud, et kui perenaine asju auto peale paneb, siis mina ei tohi esiuksest autosse ronida. Ma olin just saanud selgeks, et ma ei tohi väravast välja minna, isegi mitte siis, kui see lahti on. Ühel tuulisel ööl tegi kellegi nähtumatu käsi värava lahti, aga mina ei läinud kusagile. Seda enam, et perenaine oli ju majas ja mul on rangelt keelatud iseseisvalt väravast välja minna. Hommikul sain palju kiita, et ma nii kuulekas olin olnud.
Kui siis ühel hommikul hakkas hirmus sagimine kompsudega majade ja autode vahet. Dakota juba teadis, et nüüd minnakse ja on oht, et teda ei võetagi kaasa. Seepärast püüdis ta pidevalt koos inimestega väravast välja ja auto peale pressida. Kasvõi vägisi. Mulle tundus asi hoopis kummaline. Mitte midagi ei olnud seda moodi, et mind oleks ka kaasa võetud. Minu puur võeti hoopis autost välja ja pandi pakid asemele. Aga Dakotal oli siiski õigus. Eks ta teab neid maailma ja inimeste asju ikka paremini. Lastigi Dakota taha puuri ja mind kutsuti väravast välja. No ma ei olnud päris kindel, et see mingi lõks ei ole. Aga peale klmandat kutsumist siiski läksin. Auto juures jäin aga nõutult seisma, kui inimesed autosse istusid ja perenaine mind eesuksest enda juurde kutsus. No ei saa olla! Hiljuti mulle vastu nina pannes oli tal kindlasti tõsi taga, et ma ei tohi esiuksest siseneda ja täna kutsub. Täiesti arusaamatu! Mul aga ei lastud kaua selle asja üle järele mõtelda, vaid tõsteti autosse perenaise jalgade juurde. Algas üks üsna pikk sõit kusagile. Mitte küll nii pikk, kui minu esimene reis minu inimestega, aga siiski päris jupp aega. Ma viskasin ennast mõnusalt pikali ja lasin silma kinni.
Kohale jõudes olime ühes huvitavas kohas - maja mägede ja metsade vahel tiigi ääres, ojad ümberringi voolamas ja kõik kohad võõraid loomalõhnu täis. Küll on hea, et Dakota teadis, kuidas ja kus seal olla. Hoidsin talle külje alla ja usun, et asi sujus õigesti. Ainult öösel, kui ka Dakota välja jäeti, tahtis ta kangesti tuppa pressida ja käis kõikide uste ning akende taga proovimas, kas tema soovi märgatakse. Mina seda ei teinud. Ma ju tean, mis juhtub, kui liiga inimestele peale käia. Kui nad jätavad su välja, siis nad mõtlevadki seda nii. Aga või siis Dakota mind uskus. Lõpuks pidi ikkagi alla vanduma, kui maja pimedaks tehti ja teda sisse ei lastudki. No ja öösel käis siis Dakota mingeid jälgi taga ajamas. Kohe ikka pikad ringid jooksis. Mina läksin ainult metsa piirini temaga kaasa ja siis keerasin tagasi. Keegi peab ju perenaist ka valvama, kui tema loomi ajab.
No ja üldse oli Dakota seal nagu ära vahetatud. Energia ajas üle ääre ja mõistus jooksis koos sellega välja. Ta koguni kutsus mind ennast taga ajama, mida kodus tavaliselt ei juhtu. Järgmisel päeval läksid kõik mägedesse käima ja meid võeti ka kaasa. Dakotale visati pulki ja tema jooksis ning hüppas nende järgi nagu hullumeelne. Mul oli lõbus. Mina sain jälle teda taga ajada. Tema pulki ma nii kui nii ei saa võtta. Jooksen siis Dakotale järgi ja sõidan talle külje pealt sisse hammastega kaela karates. Päris vahva ajaviide. Aga matka lõpuks tüdines Dakota sellest mängust siiski ära. Pulkade järele veel läks, aga kui mina talle lähedale hakkasin jõudma, siis ütles pahasti. Pardon! Ma juba tean millal madamil tuju paha on ja parem on eemale hoida. Kiusasin siis väiksemaid lapsi, kes seltskonnas olid. Kõige lahedamad olid selle kõige väiksema inimese punased kindad - nii eredad ja otse minu nina ees kogu aeg ja nii lihtsasti tulid käest ära :D Üks poiss oli seal eriti vahva, kes minuga palli mängis ja Dakotale pulka loopis. Talle vist meeldivad koerad. Tegime koos pilti ka.
Teisel ööl tulid aga inimesed korraga välja. Tegid ja sahmerdasid midagi ja siis algas kõrvulukustav vilin ja kärgatused ning sähvivad valgusvihud. Dakota, kes oli niigi seal minu meelest pisut hull, läks täiesti meeletuks, tormas meeletult kurjalt haukudes neid vihisevaid valgusjutte püüdma, nagu oleks tegu eriti kurjade vaenlastega. See kõik ehmatas mind nii väga, et panin igaks juhuks teises suunas jooksu. Aga teisel pool oli see mets, kuhu ma ju ka üksi minna ei tahtnud. Õnneks märkas perenaine mu kimbatust ja kutsus enda juurde. Jooksin ruttu tema juurde ja tema viis mind tuppa, kuhu kogu see lärm nii kõvasti ei kostnud. Kui meie maja juures see hirmus Uus Aasta vakka jäi, läksime jälle välja aga teiste majade juures, kusagil kaugemal, veel toimus sama asi ja paugud muudkui kõlasid. Targem oli perenaise ligi hoida. No lõpuks sai see aasta siiski vahetatud ja vaikus majja ning meie Dakotaga keerasime magama. Nüüd koduski oli sarnaseid kaugeid pauke kuulda ja need tekitavad minus ebamugavust. Parem oleks, kui seda Uut Aastat enam ei tuleks.
Järgmisel hommikul viis perenaine mind ja Dakotat jälle mägedesse jalutama. Aga kuna Dakota seal vähe pöörane oli, siis ajas ta jälle meeleheitlikult igasuguseid jälgi taga ja tormas mäest üles ja alla. Ma natuke lõbustasin ennast tema tagaajamisega, aga siis tüdinesin ära ja käisin koos perenaisega. Tagasiteel aga võtsin Dakota õpetust hiireuru kaevamisest kuulda ja sain ise ka sellest mõnu tunda. Täitsa põnev on selliselt lõhnavaid hunnikuid kraapida. Ühte hiirt nägin ka, vist. Tagasi majja jõudes saime oma söögi kätte ja varsti hakkasimegi samamoodi pakitult tagasi sõitma, nagu sinna olime läinud. Terve tee oli mõnus perenaise jalge ees tukkuda. Inimesed, nagu Dakotagi, olid kõigest vaimustatud ja tegid palju pilte. Neid näete siit.
Aga mina pean selle Uue Aasta üle järele mõtlema ja katsuma Dakotalt midagi välja pigistada, mis see täpsemalt on, miks ta nii palju lärmi teeb ja millal teda jälle oodata on. Et teaksin ennast valmis panna. Dakota moodi rünnata ma teda küll ei tahaks. Nii valjuhäälne ja suur vastane ei oleks mulle ilmselt jõukohane. Samas sinna mägedesse läheks küll hea meelega veel jooksma...