NÕME PÄEV

Tahan teiega oma pahameelt jagada. Minu eelmine nädalavahetus lõppes äraütlemata nõmeda pühapäevaga. Algas juba kõik sellega, et iga veerand tunni tagant sadas pool tundi vihma ning puhus päris kõva tuul. Tavaliselt teeme ikka nädalavahetustel trenni. No nii ka seekord. Eelmisel päeval olime teinud kaitseharjutusi ja ühe jälje, mis jäi nii hilja peale, et oli juba praktiliselt pime. Õnneks pole mulle jälje ajamiseks silmi tarvis ja oma õhtuse konservi leidsin ka kuuvalgel ülesse. Kaitses oli tol päeval päris palju rahvast ja ma kohe kuidagi ei saanud aru, kuhu mind haukuma saadeti. Aga jah, peale teist korda olin siiski veendunud, mida mult oodatakse.
Selle pühapäeva hommikul aeti mind juba üsna vara välja. Kõigepealt ootasime kusagil bensiinijaamas, kus mind ka veidikeseks nuuskima lasti ning teistele inimestele, kes seal kohapeal puntis olid, näidati. No mida iganes. Saa sa neist inimeste asjadest aru, mida ja miks tehakse.
Mõne aja pärast hakkasime jälle autode kolonnis liikuma ja jõudsime põllu äärde. Põllu ääres oli nagu alati - mõned inimesed ja koerad ja hulk ootamist. Lõpuks võeti mind ka jäljele. Andsin oma tavalise raporti ja läksin jäljele. Alguses toitu seekord ei olnud. Esimese viiekümne sammu peal ka mitte. Otsisin päris hoolikalt. Aga siis tuli ese. Eseme juures lamades ja perenaist oodates  püüdsin aega kasulikult kulutada ja nuhutada, kas kusagil eespool või külgedel on vorsti lõhna tunda. Ei olnud. Seega oli lootust perenaiselt saada. Oma arust olin üsna kiire ja otse, et oleksin võinud vorsti välja teenida. Perenaine siiski nii ei arvanud ja saatis mu edasi. No jälg oli ju tegelikult lihtne. Üsna värske ja pehmes rohus. Kui poleks tuult ja vihma olnud, siis oleks lausa igav olnud. Nurk oli lihtne, aga siiski mitte selles kohas, kus ma algul oletasin, et see võiks olla. Edasi oli jälle lootust vorsti leida, kui esimese kümne sammu peal hoolikas olla. Olin tõesti väga hoolas, aga vorsti ei leidnud. Aga siis ma lõpuks leidsin - mitte küll vorsti, aga notsu jäljeraja. Esimesel sirgel olin juba nende pahupidi keeratud kamarat leidnud. Vot see oli juba midagi huvitavamat. Olin juba päris palju mööda seda notsu rada edasi läinud, kui avastasin, et perenaine üldse järele ei tule ja jäljenöör jõnksatas kurjakuulutavalt, kui täies pikkuses sirgeks oli läinud. Uups! Siis meenus küll, et me tegelikult ju ajame hoopis perenaise, mitte sigade jälge. Tuli natukene otsida, aga õnneks ei olnud see õige jälg mitte väga kaugel. Sain selle kätte ja jätkasin eeskujulikult tööd. Ega ma nüüd enam väga vorsti ei lootnudki. Aga jõuaks lõppu, saaks palligi. Jõudsingi teisele esemele. Lamasin ruttu ja otse ja üldse ei nuuskinud ringi. Perenaine aga polnud ikka rahul. Võttis eseme ja lõpetas minuga jälje ajamise. Aga palli ei andnudki???!!! Pidin veel mõne aja põllu peal vedelema, kuniks üks võõras naine minu seajälje ajamist teistele kommenteeris. Ma püüdsin perenaist pilguga hüpnotiseerida ja talle oma palli meelde tuletada. Ja teate, lõpuks see toimiski :) Mind võeti kõrvale ja saingi oma palli. Mitte küll piki põldu sellele palju kordi järele joosta, vaid perenaise käest, aga siiski. Ma ju olin ikka enam-vähem tubli olnud.
Seejärel sõitsime platsile. Seal oli päris mitu inimest ja koera veel. Ilm oli endiselt sant. Õnneks sain autos oma korda oodata. Muideks, perenaine ostis mulle ja Dakotale selle hooaja lõpuks uue auto, millega trennis ja jalutamas käia. See on nüüd nii suur, et saame Dakotaga kõrvuti puurides olla (puur on ka uus) ning ruumi jääb veel ülegi. Päris mõnusasti pehmelt sõidab ka, aga on vaja üsna kõrgele hüpata. Mulle on see muidugi tühi asi, aga Dakota mutt vajab abi. Tema jaoks on kaldtee, mis viib teelt auto luugi ääreni, et ta hüppama ei peaks. Aga ta suudab ka sellelt umbes igal kolmandal korral alla kukkuda, kuna on teele viltu peale läinud või püüab liiga kiiresti ülesse minna. Täielik koba!
Aga tagasi selle märja pühapäeva juurde. Kui mind platsil välja võeti, tegime oma tavalised sissejuhatavad harjutused ja läksime raportile. Minu kõrval oli üks suur dobermann raportil. Ma olen korra enne ka sellist looma näinud. See oli umbes kaks kuud tagasi. Samuti ei antud tol päeval põllul vorsti, kuid jälg oli lühike ja lihtne ning kuulekuse platsil ei premeeritud sugugi ja pidin lamama samal ajal, kui üks dobermann platsil toimetas. Sel korral seal oli perenaine minu üle väga uhke ja talle anti mingi läikiv kopsik ka. Mulle anti lõpuks pakk toitu. Asi seegi - eks. Aga mitte tollest päevast ei pidanud ma rääkima.
Tagasi oma viimase vihmase pühapäeva raporti juurde. Alustasime kõrvalkäiguga, nagu ikka. Pöördel palli ei tulnud, inimrühmas palli ei tulnud. "Istu" ja "Lama" tegin väga kiiresti ja ootasin pingsalt oma preemiat. Ei midagi. Perenaine unustas seejärel "Seisa" harjutuse hoopis teha ja läks otse hantlile. Hantlil olen alati palli saanud. Perenaine teeb sellega mul tuju heaks, kui olen hantlit tagasi toomas. Läksingi ruttu hantlile järele, aga tagasi tulles seisis perenaine täiesti ükskõikselt, nagu oleks harjutuse unustanud. Ma jäin kohe veidi kõhklevaks, et kas ikka sai õiget asja tehtud. Aga no kuna perenaine jätkas, siis ikka mina ka.

Tegime hantliga oma hüpped. Muidugi ilma pallita :S ja siis lõpuks edasisaatmine. Ilmselt seepärast ma palli ei saanudki, et see ootab mind hoopis platsi lõpus. Jooksin nagu jaksasin oma preemia poole, aga "Lama" käsk tuli enne, kui ma kohale jõudsin. Otsustasin käsku eirata ja oma palli siiski ära võtta. Aga teine käsk tuli ka ja siis ma enam ei julgenud perenaist eirata. Talle see väga ei meeldi, kui ma teda ei kuula ja mulle ei meeldi, kui talle ei meeldi. Perenaine tuli ja võttis mu kõrvale. No selge, et ma selle peale enam palli ei saanud. Mind viidi püsilamasse, kui dobermann hakkas oma harjutusi tegema. Dobermanni harjutused olid veidi teistsugused, kui mulle on õpetatud, aga mis see minu asi on. Mina vahtisin perenaist, kes eemal seisis, et mitte oma premeerimast maha magada. Ma nüüd ei tea, kas ma tõesti ei märganud seda premeerimise hetke või seda siiski ei olnudki. Igal juhul tuli perenaine minu juurde tagasi, võttis mu kõrvale ja marssisime koos plati äärde ilma igasuguse pallita. Ja siis muudkui ootasime. Kuniks dobermann platsilt ära tuli ja kuniks veel üks koer oma harjutusi tegi. Vastik paks vihm muudkui sadas ja meie muudkui passisime tühja. Siis veel mindi platsile tagasi sama seltskonnaga, kellega raporteeriti ja siis passiti veel hulk aega, kuniks meie kõigi etteasteid arvustati.
 Ajaviiteks urisesin teise sakslasega. No ja siis, kui ma ikka olin juba maksimaalselt tüdinenud. Lendas korraga mu pall. Hurraa! Päev oli päästetud. Sain oma pahameele palli sikutamisesse panna ja lõpuks rahulolevana palli autosse viia. Sain ikkagi! Olin ikkagi tubliks tunnistatud :)

Aga sellega polnud minu trennitamised veel läbi. Autos kasukat kuivatades kuulsin tuttavat häält, mis minus tahtmatult adrenaliini tekitab. Kaitse trennide varrukamees seletas valjul häälel otse minu auto kõrval. No ja ei läinudki enam palju aega, kui juba haukusidki teised koerad kaitseplatsil ja tuli ka minu võimalus platsile minna. "Võõras" käsklus platsi ääres ei jätnud enam mingit kahtlust, millega mul järgmiseks tegemist tuleb. Aga ma talle näitan! Olin otsustanud näidata, mida ma oskan. Tegin kõike, nagu olime ennegi teinud. Varrukamehe üle sain täiega ülbata. Vähe puudus, et oleksin teda rinnust hammustanud. Tundsin ennast suure ja kiire ja vägevana. Perenaisega koos tegime oma liikumisi ja ajasime varukameest mööda platsi ringi.  Ohh, ma olin tubli!
Aga lõpuks saabus kõige suurem pettumus. Seekord pidin minema autosse ilma varrukata. No sellist asja pole küll enne olnud, et ma varrukat autosse viia ei saa. See oli küll ülekohtune, sest ma tundsin, et tegelikult oli minu võit. Nüüd aga jäi võidust ikka kuidagi kaotuse maik külge.
Et noh, oli seekord selline nõme päev. Palju pingutamast kehva ilmaga ja ikka väga vähe saadud selle suure töö eest. Aga ehk järgmine kord läheb jälle paremini. Vahel lihtsalt on selline päev.

VOLLI 10

Käisin suve lõpus ühel suhteliselt kummalisel üritusel. Üks Dakota vana kallim, Volli, kutsus teda oma juubelile. Dakota aga, vana toriseja mutt, ei tahtnud minna ja saatis minu ennast esindama. No mis te arvate, kuidas sünnipäevalapse tuju oli, et pruudi asemel üks noorsand saadeti?
Aga kui ma seda kogunenud seltskonda nägin, sain Dakotast täitsa aru, miks ta ise minna ei tahtnud. Volts oli sinna mitu noort emast kokku kutsunud. Ega siis üks vanem daam ei saa lubada endale seltskonnas noortega konkureerimist sünnipäevalapse tähelepanu eest.
Nüüd oli aga olukord vastupidi. Vana känd pidi minu ja ühe juuniori eas foksikesega konkureerides tüdrukute tuju üleval hoidma.
Aga no need tibid olid kõige kummalisemad loomad, keda mina näinud olen. Üks oli must ja teine oli valge. Igavesed libedikud ja õrnukesed. Samas karjast polnud neil mingit ettekujutust. Ma küll püüdsin neile jalutuskäigul reegleid tutvustada, aga nad olid ikka harukordselt kõva peaga. Eriti see must. Muudkui tormas teistest eemale ja isegi minu karmimatele selgitustele karja koos olemisest ei reageerinud arusaamisega. Hakkas mind hoopis kartma ja hoidis sealt kaugemale, kus mina liikusin.
Valge oli veidike parem. Ta ei kippunud nii hullusti ringi liduma. Kui ma ikka tema ja mere vahele sain, siis ta sai aru küll, et ei tohi vette põgeneda ja keeras otsa ringi. Aga no ainult veidikeseks. Aga temaga kahekesi olles andis täitsa mängida ja teineteist taga ajada.
Hirmus veelembelisedloomad olid need kaks küll. Äkki polnudki koerad, vaid mingid segud ... hüljestest...?
Foksik oli aga hoopis rihmas terve aeg ja temaga tüli polnud. Ju talle polnud kombeid õpetatud, et saaks lahti lasta.
Sünnipäevalaps oli vahelduva eduga rihmas ja lahti. Me alguses tervitasime teineteist ära ja siis oskas ta kenasti eemale hoida. Eks elu ole ikka selleks vanuseks midagi õpetanud. Mõistlik mees.
Pärast sai veel sünnipäeva sööki ja jalutuskäiku metsas ja koju sõites oli mul ikka pikka aega järelemõtlemist, et mis loomadega ma siis nüüd oma päeva mööda saatsin.
Huvitav igal juhul.

SUVESPORT

Suvi on päris põnev aeg, aga ka äraütlemata väsitav. Siin on kaks olulist momenti, mis muudavad aja igal juhul väsitavaks: esiteks kuumus ja teiseks päeva pikkus. Katsugu mõni inimene suvekuumuses kasukaga päikese käes joosta ja hüpata. Keegi ei tuleks selle pealegi, et midagi niisugust teha, aga meie, koerad, peame seda ikka tegema. Ja suvel seda enam, et päevad on nii pikad, et perenaisel jätkub aega peale töölkäimist alati midagi ka minuga teha. No tööpäevadel pole hullu, aga vabal päeval jõuab ta mu ikka päris ära väsitada enne, kui hämarduma hakkab. Ikka kaks või vahel ka kolm ala ühes päevas korraga.
Ma parema meelega lebaksin selle keskpäevase aja kusagil kivise majaseina varjus, mitte ei hüppaks mööda platsi ringi. Aga kes siis minu käest küsib.
Sel suvel on mulle lisandunud veel üks tegvus, nagu jäljeajamisest, kuulekuse ja kaitse tegemisesgt ja ujumisest ning jalutamisest veel vähe oleks. Nüüd käime aeg-ajalt metsas jooksmas. Või mis "käime" - mina jooksen, aga perenaine on laisa inimese kombel jalgratta seljas ja liigutab ennast ikka oluliselt vähem, kui mina. No eks see esimene kord oli vähe hirmus. Mulle pandi lai kaelarihm ja lühike nöör selle külge, mille teine ots oli jalgratta mingi logiseva ja koliseva seadeldise küljes. Nöör oli ikka nii lühike, et ega mul kusagile väga minna ei olnud sealt ratta kõrvalt. Pidevalt oli hirm, et ratas tuleb selga või saan perenaiselt põlvega. Eriti jube oli pidurdamise heli. Seepärast püüdsin pigem aeglasemalt liikuda, et poleks põhjust pidurdada. Samas jälle väga aeglaselt ka ei saanud, siis hakkas nöör mind järele sikutama. Ühelegi lõhnale metsas reageerida ei tohtinud, kohe sain perenaiselt kurjustada ja nöörist ratta kõrvale tagasi sikutatud. No õnneks oli siiski perenaisel minu vastu nii palju halastust, et lõpuks lasi mind nöörist lahti ja ise tuli ratta seljast maha ning päris viimased meetrid sain oma asjad ka ära aetud.
Järgmistel kordadel läks muidugi juba libedamalt. No eks ma ju õpin, mida minult oodatakse ja ega see kindlasti pole nüüd ka kõige hirmsam sport, mida teha.
Palju hullem on näiteks ujumine. Saan aru, et maitsed on siinjuures erinevad. Dakota ei vahetaks ilmselt ujumist ega jooksmist mingil tingimusel ühegi platsi- või põlluharjutuse vastu. Aga mina tema veehullust ei jaga. Kuigi,… ka siin on meeldivaid erandolukordi.
Näiteks käisin möödunud nädalavahetusel ühe ilueedi juures puhkamas. Kutt kutsus Coca endale külla, aga kuna Coca meespool on oma haige seljaga rivist väljas kodus koti peal, siis kutsuti mind ihukaitseks kaasa. No teate küll, nii igaks juhuks, et paljugi mis kutsujal mõtteis mõlgub. Oma tuttav kutt kõrval on ikka turvalisem. Kuigi, omavahel öeldes ei vaja see Coca küll mingit kaitset. Ta on ikka superbitch ja saab endaga suurepäraselt ka ise hakkama. Korra ta seda ka kutsujale valjuhäälselt läbi aia teatas. No ma ei tea, mis siivutusi Jussike talle sealt läbi aia kõrva sosistas, aga lärmiks selle peale igal juhul läks. Koguni nii hullusti, et meiega kaasas olnud perenaised sekkuma pidid.

Mina üldiselt riidu ei kisu, aga et oma ülesannete kõrgusel olla, siis aeg-ajalt käisin ikka kõrge sabaga värava tagant vaatamas, kas kõik on kontrolli all ja kui me kõik koos randa läksime, siis moe pärast tegin Jussile madalat häät ka, et ta ei arvaks, nagu tegu oleks mingi poisikesega, kellega ei pea arvestama. Tagantjärele usun, et täitsin oma rolli sellel väljasõidul hästi, sest Juss oli sunnitud meist pidevalt piisavale kaugusele hoidma, kuniks meie Cocaga ujumas käisime või grillisime.

Antud kontekstis ei teinud ujumist meeldivaks mitte niivõrd asjaolu, et me seda koos Cocaga tegime, kuigi ka see oli muidugi motiveeriv, et sai tema nina eest talle visatud palli ära võtta, vaid pigem see jube kuumus, mis antud kohas valitses. Sellises kõrvetavas päikeses oli meri kidlasti parim koht, kus olla. Vees rabeledes ei hakanud sugugi palav, vaid pigem oli mõnus ja see jahutav tunne kestis ka mõnda aega peale veest väljatulemist, kui kasukas veel märg oli. Ning kui hea uni veel pärast kõike seda tuli…
Aitähh Jussile kutsumast! Ei tea, kas ta teinekord enam kutsubki, tema meie külaskäigust seda lusti ehk ei saanud, mida lootis, aga minul oli igatahes tore ;)
No ja kui suvistest sportimisvõimalustest juba rääkida, siis peab siia kindlasti lisama ka kaevamise. Kuuma ilmaga on see aias ainulaadne võimalus omale jahedamat küljealust saada. Tõsi, meie aedik on sellega pisut konarlikuks muutunud, aga sile muru jala all ei kaalu ülesse mõnusalt jahedat maapinda külje all, kui värskelt kaevatud auku magama keerata. Perenaisele minu nimetatud ajaviide muidugi ei meeldi, aga kes temalt küsib ;) Oma tuba - oma luba. Omas aias kujundan ise.

JAANIPÄEV

Tere, üle pika aja! Olen siin pool aastat usinasti toimetanud ja nii kiire on olnud, et pole ridagi kirja saanud. Ega nüüdki teab mis puhkus ole, aga üks sündmus vääris minu meelest kirjapanemist.
Pean alustama seda jällegi tõdemusega, et inimesed on imelikud. Nad ootavad kogu aasta seda ühte päeva suure õhinaga ja siis sõidavad pool päeva kusagile autoga, et õhtul lõket teha ja pärast jälle pool päeva autoga sõita. Kes neil keelab oma lõket kasvõi iga päev teha ja seda kodust lahkumata?
Igal juhul pandi perenaise autole veel teine korrus peale, minu ja Dakota puurid autosse, kompsud teisele korrusele, Ott kaasa ja siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime.  Lõpuks jõudsime kusagile küngaste vahele maja juurde, kus meid autost välja lasti. See oli muidugi avastamisväärt koht. Nii palju ruumi ja kõik kohad uusi huvitavaid lõhnasid täis. Lisaks oli seal maja kõrval tiik, mis andis sportlikku meelelahutust nii mulle, kui Dakotale. See vana õelus teab, et ta saab vees minust rahu ja nii ta siis pidevalt põgeneski minu eest tiiki. Lomulikult ma talle sinna järele ei läinud. Vesi oli märg ja külm ja ilm samasugune. Mina ennast küll niisuguse ilmaga ujumisega lisaks ei leota.
Ei oleks Dakotat ka lubanud, aga tema ikkagi lipsas kuidagi minu valvest läbi. Ma andsin talle muidugi nahapeale, kui ta jälle välja tuli, aga see ei takistanud teda sugugi uuesti minemast. Nii siis oligi, et tema tegi tiire tiigis ja mina ümber tiigi, et tal kindlasti vastas olla, kui ta veest välja otsustab tulla.
Nagu ma juba mainisin, siis ilm oli märg ja külm. Inimesed läksid selle eest majja ja meie pidime ise vaatama, kuidas saame. Väga vastik oli. Kui siis mõni inimene välja tuli ja me Dakotaga tema üle rõõmustasime, et lõpuks ometi seltsi saame, siis enamasti tõrjuti meid eemale. Me olevat liiga märjad. Ega see siis meie süü polnud, et me väljas vihma käes pidime olema, kuniks nemad soojas ja kuivas majas istusid. Väga ebaviisakas neist! No perenaine meiega ikka veidi veetis koos aega, aga ma oleksin oodanud enamat. Miks meiega nii kaugele sõita ja lasta siis lihtsalt vihmas ja rahes ümber maja jõlkuda? Jah, meil sadas ka rahet. Räägitakse, et suvi. Eelmise aasta mälestused suvest on mul küll teistsugused. Aga tegelikult selline ilm on üsna ok. Kuumaga oleks hullem.

Inimesed said kõik majast välja alles teisel päeval, korra hommikul lippu majaseinale pannes ja korra õhtul, et lõke põlema panna. Katsid omale lõkke kõrvale laua, aga meid Dakotaga jälle sinna äärde ei lubanud. Meie laud oli kaetud metsa serva, nagu ma aru sain. Ka igasuguseid häid asju: porgandi koori, kartulikoori, arbuusi koori ja siis palju erinevaid asju, mis meile tegelikult ei maitsenud (näiteks kohvipaks), aga no kena siiski, et selline rikkalik valik oli.
Perenaine küll lubas mul oma klaasist limpsata, aga see oli hoopis üks alatu trikk. Too asi ei sündinud ju üldse juua! Ma aevastasin ja hõõrusin oma kipitavat nina mööda maad selle pärast hulk aega. Kohutav! Ma tõesti loodan, et ta tegelikult seda ise ka ei joonudki.

No ja siis tassiti puid ja palke ühest virnast tulle juurde. Ma püüdsin ka abiks olla ja otsast võtta või siis päris oma palgiga tulla. Aga see oli ka ainus meelelahutus, mis inimeste poolt meile pakuti. Dakota püüdis lõkkest väljahüppavaid sädemeid.
Kui me lõkke äärde perenaise lähedusse ennast üks hetk magama keerasime, siis viidi meid hoopiski autosse ära. See oli tegelikult väga hea lahendus. Oma puuris oma autos on ikka palju parem magada kui kusagil võõras kohas lageda taeva all.

Kui perenaine meid järgmisel hommikul äratama tuli, siis me mõlemad Dakotaga alles magasime sügavalt. Tegelikult oli väga väsitav päev olnud ja me oleksime tahtnud kauemgi magada, aga kui perenaine kutsub, tuleb minna. Jalutasime siis temaga veidi maja ümbruses ringi, Dakota käis aga jälle ujumas, kuni lõdises külmas vees ligunemisest ja siis hakatigi varsti asju auto peale pakkima ja tagasi koju seda lõputut sõitu sõitma.
Noh, kuidas teile tundub. Kas see Jaanipäev, mida nii kaugel nii halva ilmaga püüdmas käiakse, on seda vaeva väärt? Minu meelest küll mitte.  Kõik mu selleaastased muud tegevused on ikka tunduvalt lahedamad olnud. Ehk ma jõuan neist tulevikus üht-teist kirja ka panna, kui suur kiire üle läheb.
Mõnusat suve seniks!

STUUDIO

Mul õnnestus jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks saada. Ei oska seda liigitada heaks ega halvaks, lihtsalt väsitav kogemus. Perenaine viis mind stuudiosse pildistamisele. Koerafotograaf Helen Vaher oli kogu selle ürituse dirigeerija. See oli ikka üks päris vaevarikas töö. Palav, liiga palju tegelasi ühes koos ja liiga pikk ettevõtmine.
Minu ülesandeks oli seal lihtsalt olla. Mõneks hetkeks sätiti teistega kõrvuti või üksinda seisma, istuma või lamama - perenaine läks veidi eemale - tehti kummalisi hääli ja siis sai jälle oodata. Minu sooloetteasted läksid suurepäraselt, aga suuremas seltskonnas tundsin ennast üksi siiski ebamugavalt.

 Peale minu oli kohal veel igasuguseid suuri ja väikeseid. Päris pisikesed saksalase hakatised olid toredad. Uudistasid ringi ja tegid kõigega asja. Nad lõhnasid nii mõnusasti ja olid tõesti lõbusad. Päris suurte isenditega püüdsin mitte tegemist teha, aga kitsas ruumis, kus oli palju edasi-tagasi sahmerdamist, pidi vahetevahel ikka üksteisele urre ütlema. Aga lisaks olid seal sellised tüübid, kes nagu olid sakslased ja ei olnud ka. Neil oli hirmus palju karva seljas. Need mulle ei meeldinud. Sellistega mina ei suhtle ja ärgu nemad minuga ka suhelgu! Neil pidi pidevalt silma peal hoidma ja häälega märku andma, et ma nende tähelepanu ei soovi. Kummalised isendid!
No ja kui me olime juba 2 tundi seda traali-vaalit teinud, siis pandi jälle rohkema hulgaga punti istuma ja see oli see hetk, kus minu kannatus katkes. Ega ma just väga uhke selle üle ei ole tagantjärgi, aga sel hetkel tundsin, et siit maalt ja mitte üks hetk enam. Tahan perenaise juurde ja tahan koju! Mul oli ikka täiega kõigest sellest pullist kopp ees.
Aga kui minu antud panus Saksa Lambakoerte Ühingu
hüvanguks täie ette läheb, siis saab mind tulevikus näha bännerile trükituna igasuguste ühingu ürituste juures meie toetajat, Purina ProPlan'i, reklaamimas või siis mõne ühingu meene peal. Ühingu kalendris ma juba ripun kõikide ühingukaaslaste kodudes seina peal kogu jaanuari kuu. Kui nüüd see ka, siis olen ikka juba päris kuulus...

OLEN COOL

Nädalavahetusel käisime Marcoga sünnipäeva tähistamas. Võtsime karja tibisid kaasa ja panime metsa. Kõik oleks suurepärane olnud, aga üks kutsikaohtu isane kleepis ennast ka seltskonda kaasa. No oleks ta siis oma positsioonile vastavalt tagasihoidlikult käitunud, aga ei, muudkui kabistas meie emaseid ja püüdis rivis minust ettepoole minna.
Marcoga oleme me juba vanad semud. Seepärast oli täiesti ok temaga koos metsas hängida, aga see Oodin on ikka üks paras puupea. Lõpuks hakkas juba ära tüütama, et me Marcoga mõlemad pidime talle kogu aeg meelde tuletama, et kui ta juba kaasa pressis, siis võib käia ainult meie sabas kolmandana ja emastest hoidku eemale. Tema tegi ennast meie füüsilise märkuse peale madalamaks kui muru, aga hetke pärast hakkas jälle samade sigadustega pihta. Ja nii kogu jalutuskäigu aja. Eriti kõva peaga tüüp!

Aga tibid olid toredad! Mustad, valged, hallid ja punased - mida ainult hing ihaldab. Ma leidsin ühe täpselt endasarnase tipsi - halli ja lühikese sabaga. Meil klappis kohe väga hästi :) Temaga sai päris jõuliselt mürada ja tagaajamist teha. Kas Marco ka mõne silmarõõmu sai, ma ei pannud tähelegi. Aga karta on, et ta oli oma võõrustaja ehk peoperemehe rolliga nii hõivatud, et kellegi konkreetse jaoks aega ei jäänudki. Vaene mees! Oleks võinud omale mõne nõrkushetke ikka lubada.
No jah. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult olid inimesed ka ikka kaasas. Meil oleks muidu kogunemisega veidi keeruliseks kiskunud. Aga ega nad meid ei seganud. Neil oli oma pidu, meil oma. Jõid sampust, kallistasid puid ja kive ning lobisesid muidu niisama.
Järgmisel aastal kindlasti kordame. Igavesti lahe üritus oli!

JÄLLE SEE UUS AASTA

Peale järjekordset Uue Aasta sõjakat saabumist olen siiski veel elus ja terve. Seekord läks see jama veidi ladusamalt. Võib olla seepärast, et ma juba teadsin, mida oodata ja juba viimased kolm nädalat paugutati ja sähviti valgusega kohe, kui väljas pimedaks läks. Mul on selles osas juba kogemus, et üks asi viib teiseni ja teine kolmandani - paratamatult ja kindlalt. Vaatamata sellele, et väljas pole ei lund ega külma, olid märgid Uue Aasta peatsest saabumisest selged.
Näiteks see, et väljas on pidevalt pime. Enamuse oma trennidest pean tegema pimedas ehk siis kunstliku valgusega ja täiesti teistes kohtades, kui mingil muul ajal.
Või siis see, et pere käis metsas ja tõi kuuse omale tuppa. Teate, selle kuusega on ikka üks kahtlane värk. Alguses sõideti metsa ja tuiati sihitult edasi-tagasi, kuniks siis üks väike kuusk maha saeti. Metsas käimise vastu pole mul tegelikult midagi. See oli isegi huvitav vaheldus. Koguni Dakota oli väga elevil sellest metsakäigust. Aga et see puu omale tuppa pandi, on kuidagi kummaline. Ja mõne aja pärast kasvasid sellele puule igasugused värvilised kulinad külge. Linnud ja loomad ja muud imelikud surnud väljanägemisega tegelased vallutasid selle puu toas päris ruttu. Kui ma seda märkasin, siis püüdsin inimestele nende parasiitide hävitamisel abiks olla ja tuppa pääsedes tõmbasin esimese ettejuhtunud väikese punasesse riietatud mehikese puult maha ja ribadeks. Aga ega see üks veel midagi muutnud ja inimesed polnud sugugi minu abi suhtes hästi meelestatud. Seega pidin leppima faktiga, et toas on puu koos igasugu metsikute tegelastega. Hiljem pandi puu peale ka tuli, aga puu ei läinud sellest sugugi põlema vaid tulukesed vilkusid puu okstel omasoodu, kuni kustusid. Ei tea, kas põhjus oli puu või tule ebanormaalsuses?
Järgmiseks kindlaks märgiks olid muidugi need igaõhtused üksikud paugud ja sähvatused. Nii kui õhtul pimedaks läks, läksin juba targu kuuti ära, et mitte sellele sõjale jalgu jääda. Nii oli kindlam. Kui perenaine mind tuppa õhtusöögile lasi, siis hoidsin välisuksest võimalikult kaugele ja ei teinud kuulmagi, kui mind õue kutsuti. No lõpuks lasin ennast küll alati kanajala või mõne muu delikatessiga aedikusse meelitada. Ei suutnud vastu panna. Kui ikka midagi nii hästi nina all haiseb, siis ei mahu küll pähe enam ühtegi muud mõtet. Kui jalg söödud oli, siis muidugi avastasin ennast üksi pimedast õuest ja pidin jälle nördinult kuuti peituma.
Ja see Uue Aasta öö oli muidugi jube, nagu tavaliselt. Õnneks lasti mind tuppa ja toas oli palju rahvast, kes kõik tahtsid minuga mängida, mind paitada ja sügada ning üldise lärmiga polnud paugud nii valjud kui õues. Kui kõige hullemaks mürgliks lahti läks, sain omale koha pimedas WCs. Oli täiesti ok. Sinna ei paistnud see valguse möll ja ka paugud olid palju vaiksemad. Kui mind jälle tuppa teiste sekka lasti, oli Dakota ka toas ja kogu meeleolu palju rahulikum. Lasime Dakotaga mõlemad lausa silma kinni, kuniks inimesed vaikselt lobisedes kooki sõid ja telekast muusikat kuulasid.
Nüüd on siis see hull stardipauk jälle möödas ja saab kogu aasta rahulikult oma asjadega tegeleda.