SÜGISTÖÖD

Tere jälle!
Vahepeal on sügis kätte jõudnud ja väljas juba miinuskraadid tulnud. Minul aga üldiselt ikka samad tööd ja tegemised, mis ikka hooajal, ainult et õhtuti läheme väikesele valgustatud platsikesele kuulekust tegema ja päeva sees saab harvemini põllule või suurele platsile möllama. No ja vahel käime ikka seda va kurja ka haukumas. Ma ise tunnen küll, et olen haukumise juba päris mehiseks saanud. Siiani kõik seljataga itsitasid minu peenikese häälega haukumist, aga ma olen kõvasti harjutanud, eriti kodus, ja võin nüüd juba oma haukumise üle päris uhke olla.
Haukumise parim harjutamise võimalus on mööduvad autod või koerad. Neid meie tänavale ikka jagub. Kui mõni selline meie aia taha ilmub, saan nii jalgadest kui häälest lasta, nagu torust tuleb ja katsugu keegi mulle seejuures ette jääda! Eriti Dakota, kes vahel ka arvab, et võib aia äärde kedagi haukuma tulla. Siis ta saab, nii et maa must. Pidagu siis meeles, et minu teele ei tasu tulla, kui ma olen end parasjagu parima hääle ja kiiruse saavutamiseks ülesse kütnud.
Teine hea võimalus oma häält treenida on siis, kui keegi hakkab aias muru niitma või lehti riisuma. Kuna muruniitja ja reha on minu kõige suuremad vaenlased, siis ma püüan nad esimesel võimalusel kahjutuks teha. Inimestel on aga selles millegi pärast erinev arvamus. Ise kaklevad nende asjadega, aga minul seda teha ei luba. Mind pannakse aedikusse kinni. Aga ma sõiman siiski ja teen seda juba päris pealetükkivalt ning pidevalt ja tõsiselt. Ja kuna ka Dakota arvab, et muruniiduki töötamine on lubamatu rahu rikkumine, siis oleme koos aedikus kinni. Ainult et Dakota pole veel ära õppinud, et sellises olukorras ei tasu mulle jalgu jääda. Eks tal tuleb ka siis tunne, et ta mingi tegija on ja meil tuleb seal aedikus ikka omavahel väljaelamisi ka. Aga no mida sa teed, kui mutt ei õpi?!
No ja eile öösel oli ka selline olukord, mis vajas häälekat sekkumist. Dakota võeti ööseks tuppa. Esimest korda peale suve lõppu. Eks ma pidin ju siis kogu valvamise enda peale võtma ja oli ikka öös olukordi, mida valvata! Tavaliselt, Dakota kõrvalt, pole ma neid tähelegi pannud. Pidevalt kusagil keegi haukus või liikus aiatagustes põõsastes või koguni tänaval. Ma olin kõigi nende potentsiaalsete ohtude laiali ajamisega ikka väga hoos öö läbi. Isegi perenaine tuli korra välja asja vaatama. Minu pani millegi pärast aedikusse. Aga ma jätkasin oma rasket tööd veel mitu tundi. Siis tuli perenaine ja viis mu autosse. Ma olin aga terve öö kestnud raskest tööst nii väsinud, et jäin seal kohe magama ja ei märganudki, kas me kusagile sõitsime ka või mitte. Igal juhul ärkasin, kui mind autost jälle aeda lasti ja väljas juba suur valge oli.
Mõne aja pärast läksime suurele platsile ka, nagu puhkepäevadel viimasel ajal kombeks. Aga see öine töötamine vist oli oma jälje jätnud ja ma ei suutnud sugugi nii innukalt oma palli väljateenimisega tegeleda, nagu tavaliselt. Isegi üle takistuse ronisin üsna laisalt, mitte ei viitsinud kohe tipust hüpata. Tõsi, sellel takistusel on viimasel ajal minu hoogu maha võtmas keegi kolmas. Lisaks üle tõkke ronimisele, pean ka samal ajal pulga alt ronima, mida see lisa inimene hoiab. See võtab ilma väsimusetagi mõnevõrra hoogu maha. Ja edasi saatmisel, mida ikka lõppu tehakse, ei ole ma ikka veel aru saanud, kuidas see pall lõppu saab. Kogu selle aja, mis ma platsil olen, palli keegi ei vii. Siis kästakse mul joosta ja ma ei usu, et seekord pall on. Kui ma siis ikkagi otsustan minna, see pall ongi seal! No kuidas küll? Sellest trikist pole ma veel läbi hammustanud ja ikka veel ei usu, et see lihtsalt ON seal.
No ja et minu vastupidavust ikka tõeliselt proovile panna, viidi mind selle raske öö ja tiheda jookse-hüppa trenni järel veel põllule, kus samuti ei olnud just liiga lihtne. Aga ma ei kurda. Ma sain hakkama. Mitte ehk nii hästi, kui oleksin tahtnud või perenaisele oleks meeldinud, aga ära tegin. Isegi neid kummalisi pisikesi asju jäljel näitasin lamades ninaga, nagu minult oodatakse.
Ja koju tagasi jõudes ootas mind ees jällegi võitlus rehaga. Aga kuna seekord ei olnud perenaine see, kes rehaga kakles, vaid teised pereliikmed, siis ma tõesti ei viitsinud väga sekkuda. Millalgi peab ju tööloom puhata ka saama!
Ja öö on varsti tulemas...

SEMINAR

Hiljuti osalesin jälje seminaril. Teate, see on umbes samasugune asi, nagu "laager". Veetsin 2 päeva autos oma puuris, välja sain vaid minimaalselt jalutama ja korra mõlemal päeval põllule. Ainuke erinevus, et ööseks sai koju ja ümbrus oli palju rahulikum, kui laagris.
Kuna minu auto oli jäetud päikese varjuks kusagile eemale põõsastesse, siis ma ei näinud ega kuulnud eriti, mis seal terved päevad toimus. Aga kui mind siis jälje ajamiseks välja võeti, oli põllu äär autosid täis ja põllu peal päris kenake rahvamass. Minuga põllule tuli üks võõras mees, kes rääkis võõras keeles ja veel üks võõras naine hiiglasliku musta vihmavarjuga (kuigi vihma ei sadanud). Kuna aga tegevus, mida ma tegin, oli vana tuttav ja rihm ikkagi perenaise käes, siis ma ei lasknud ennast neist väga häirida. Leidsin põllult vorstid ning esemed ülesse, nagu ikka.
Küll aga takistati mind seejuures tavalisest rohkem. Hoiti liikumiskiirust väga madalal ja ei lubatud jalgagi tõsta jäljest kõrvale vaatama. Lõpetuseks sain jällegi oma palli ning lugesin seega kogu ettevõtmise õnnestunuks ka selles seltskonnas.
Järgmisel päeval oli põld teine, aga ilm sama kuum ja seltskond sama suur ning võõras. Seekord võttis too võõras mees minu rihma enda kätte, aga perenaine käis siiski minuga väga lähedal kaasas, mis mind maha rahustas ja tuletas LAMA käsuga meelde, et eset leides tuleb lamada. No ma ju tean seda! Aga tema nagu poleks uskunud, et ma ise ka hakkama saan ja rõõmustas nii hullusti, kui ma siis lamasin selle eseme ees, nagu oleks see mingi uudis. Esemega koos olid aga sel korral põllul topsikesed, millest viinerid minu nina ees välja võeti :) Mulle muidugi. See oli päris lõbus.
Lõpetuseks siis vaatasid ja kuulasid kõik innukalt, mida see mees seletab. Nagu naine tõlkis, siis saavat minuga hästi jälge ajada ja ma olevat kergesti juhitav. Eriti lihtsaks pidavat asja tegema ogarihm. Soovitati seda kusagil lihtsates tingimustes harjutada.
Eks me näe, mis tulevikus selle kahe seminaripäeva tõttu muutub. Jälg on ikka jälg, ma arvan, ja minu nina peaks ka ikka samaks jääma. Perenaine otsib aga sadat punkti, nagu seminaril lubati. Jõudu talle!

HOOAEG

Tänaseks on siis treeninghooaeg täies hoos. Ja mis mul saab selle vastu olla? Puhas rõõm ainult, kui jälle auto peale saab ja kusagile midagi tegema minnakse. Seda enam, et perenaine on teinud mingi tobeda muutuse ning minu ja Dakota liikumisruumi igapäevaselt tohutult piiranud.

Meil on maja kõrval aia sees veel teinegi aed, aga see oli siiani lihtsalt niisama. Nüüd aga istume Dakotaga juba mõnda aega meie selles aias. Värav on lukus ja välja saab ainult 2 korda päevas. Aga kogu suur aed läheb niimoodi täiesti raisku. Rohi hakkab igal pool kasvama, puud ja põõsad kasvavad suureks ja hakkavad vaatevälja varjutama, varesed ja oravad tunnevad ennast nagu päris-peremehed ja igasugustest inimestest ei hakka ma mitte rääkimagi, kes nüüd otsejoones väravast sisse ja majani marsivad. No kus on perenaise silmad ja mõistus, et ta sellel kõigel toimuda laseb, kui tal oleme olemas ju meie, kes me kõik kiiresti kontrolli alla saaksime?! Aga noh, küllap teate isegi, et inimesed on ikka ise hiiglama targad ja ei ole meile, koertele, antud neist alati aru saada.
Nagu ütlesin, on tore, et igapäevaselt midagi tegema pääseb. Käime erinevates kohtades harjutusi tegemas. Üks kord käisime koguni suurel saksa lambakoerte näitusel. Dakota oli ka meiega kaasas. Nagu ma aru sain, siis tema käis seal ringi jooksmas, nagu ikka. Jooksis koguni nii hästi, et sai poodiumile ja suure karika ning palju toitu. Kõva mutt, pole midagi öelda. 10 aastat juba neid ringe jooksnud ja ikka veel viitsib. Ja kohe rõõmuga jookseb, nii et särab noorematestki üle.
No mina selles hullu-ringis ei käinud. Mina tegin ikka oma tavalisi palli tagaajamise harjutusi ringi ääres samal ajal, kui mingitele teistele koertele ringis aupauke lasti. Või mida iganes nad seal parasjagu tegid. Ega ma väga tähele ei pannud. Ringi passides võib ju oma palli maha magada ja perenaise meelepaha ära teenida. Mõlemad on liiga piinlikud variandid minu jaoks.
Üsna sageli käime ka põllult vorste otsimas. Sel hooajal on vorstidele lisaks ka mingeid puu, naha või riide tükke jälje peale peidetud, mille leidmise korral tuleb lamada ja neid jõllitades perenaiselt kotletti välja pressida. Mul läks küll kaks põllulkäiku aega enne, kui ma nende asjadega seotud kõikidest nüanssidest päris täpselt aru sain, aga nüüd ma usun, et olen asjale pihta saanud ja võib öelda, et tegu on päris põneva ajaviitega. Kuigi, teinekord ka üsna raske. Vahel on ju põld selline, et ühtegi taime pole peal, puha muld. Eks sa siis nuusuta, kui nina kuiva mulda täis läheb ja silmad tolmust vett jooksevad! Või siis selline, nagu hooaja alguses enamasti oli, et eelmisel hooajal seal olid taimed, kuid talve jooksul on need surnud ja kuivanud. Ega siis lõhna väga palju tunda pole. Või siis on jälle tugev tuul, mis segadusse ajab. Või ka on ilmselgelt palju aega möödas sellest ajast, kui see jäljerada põllule tekitati. No aga kõik sellised takistused teevad tegelikult mängu veel põnevamaks. Kes keda? Ja ma ei uhkusta, aga tõe huvides pean mainima, et seis on 81:0 minu kasuks :D Perenaisel on minu üle silmnähtavalt hea meel ja see teeb küll uhkeks.
Meie treeningkavas on ka üks tõeliselt raske ala. See, kus peab inimesega vastakutti sõimama. Ma ju tean küll, mida minult oodatakse, aga ikka väga raske on selle paganama juurikaga vastamisi seista ja teineteist läbitungivalt vahtides sõimata. No aeg-ajalt ta siiski murdub ja ma saan teda paksust käest hammustada. Eriti äge on, kui ma saan selleks hammustuseks kaugelt hoogu võtta ja talt peale kaklemist selle varrukapaksenduse ära rebida. No siis olen vahest nii hoos, et unustan hoopis ära, et perenaine ka kusagil seal minuga koos on. Selle kaklemise trenniga on üks kummaline asi. Iga kord, kui see läbi on, olen ma enda üle uhke ja mulle tundub, et ma olen ikka tõelise vägitükiga hakkama saanud, aga iga kord, kui ma seda trenni teen, on mul korra tunne, et enam ei jaksa ja ma vist ikka ei saa sellega hakkama. Et mida rohkem ma püüan, seda raskem on, aga lõpuks saavutatud eduelamus ajab järgmisel korral jälle proovima.
No ja lõpuks meie kõige põhilisem ajaviide - jalutuskäigud. Enamasti õhtuti paneb siis perenaine meid Dakotaga mõlemaid auto peale ja sõidutab kusagile, kus saab siis vabalt ringi tuuseldada. Dakotale meeldib ujumas käia ja mulle meeldib linde taga ajada. Muidugi meeldib mulle ka Dakotat kiusata, aga perenaine läheb viimasel ajal selle peale kole kurjaks ja kipub mind sakutama.
Sellele vaatamata ei suuda ma vahel kiusatusele vastu panna ja hüppan Dakotale jooksu pealt turja. Ta on nii naljakalt abitu siis. Uriseb ja näitab hambaid, vahel laksutab neid ka, aga tegelikult mulle midagi ei tee. Eks ta vanasti tegi, aga nüüd olen ma ju temast suurem ja tugevam ja ma olen seda talle ka päriselt mõnel korral öelnud. Nüüd ta teab ja laseb mul teha, mida ma tahan. Aga jah, perenaine ei lase.
Aga olgu, olen jälle pikalt lobisema jäänud. Vaja ennast tänaseks õhtuseks ürituseks valmis sättida. Järgmise korrani!

BH

Teate, ma sain hiljuti teoga hakkama. Tegin BH testi ära! Mitte, et ma ise oleksin kohe asjast ja selle tähtsusest aru saanud, aga parem hilja, kui mitte midagi. Huvitav, kui ma seda testi poleks edukalt sooritanud, kas mind oleks siis teistest eraldi metsa viidud või hoopis kõlbmatuna ära kõrvaldatud...Raske küsimus, millele ma ilmselt kunagi vastust ei saagi. Kummaline, et kellelgi üldse tekkis mõte, et minu ühiskonnakõlbulikkuse peaks proovile panema! Ma olen ju maailma parim koer ja armastan kõiki ning kõike (mõnede väikeste eranditega).
Aga mis see BH siis oli.
No alguses oli nagu tavaline trenn. Passisin platsi ääres hulk aega lamada ja siis sain käsu peale tehtud kiiremate liigutuste eest palli mängida. Ja edasi tegime ka kõike nagu ikka, ainult et üks hetk hakkas mulle tunduma, et ma pole kole kaua palli saanud. Ja kui tuli lõpuks SIIA käsk, siis ma olin täiesti kindel, et vot see on nüüd see koht, kust pall lõpuks tuleb. Aga ei midagi. Tuli hoopis KÕRVAL käsk. Ma ei teinud väljagi. Võtsin hoopis ees veel rohkem valvel. Hea tahte eest ju ikka oleks võinud palli saada. Aga no ei midagi! hoopis uus käsk kõrvale tulemiseks. Aga vot ei läinud ma kusagile. No mis see siis on, et muudkui minu käest tahetakse ja vastu ei anta! Aga siis käis perenaisel kehast jõnks läbi koos kolmanda käsuga ja ma pidasin paremaks sõna kuulata. Mine sa hullu tea. Siis pidin veel kord pikalt lamama ja oma igatsetud preemia sain alles platsilt ära minnes. Aga no asi seegi.
Siis läksime koju, sai süüa ja käisime kolmekesi Dakota ja perenaisega jalutuskäigul. Õhtuks viidi mind aga veel poe juurde. Ma olen seal ennegi käinud. See on üks vorsti söömise koht. Aga tundus, et jälle oli väike petukaup seekord. Käisime seal küll edasi-tagasi ja ringiratast, aga vorsti mulle küll ei pakutud. No vähemalt oli palju huvitavaid lõhnu, mida uudistada.
Pärast sain alles teada, et olingi katse edukalt sooritanud. Kuidagi väga salakaval. Lollitasid mu täitsa ära. Ma ei osanud mitte aimatagi, et keegi mind pidevalt vaatab ja hindab. Aga nüüd on mul siis võistlusraamat oma esimese sissekandega ja minuga võib seda sama elu rahulikult edasi elada. Suutsin kõiki veenda, et sobin inimeste ja teiste koerte sekka.
Eks ma siis treenin edasi. Suur tänu Helvele piltide eest ja Marile video eest! Nüüd on ka, mida aastate pärast, kui ma juba suur ja tark olen, vaadata ja enda sinisilmsuse üle naerda oma esimesel katsel.

UUS AASTA

Igav, igav, igav!
Ma ei ole sel aastal mitte midagi teinud. Kujutate te ette, et ma teen mitte midagi? See on kohutav!
Eelmisel aastal sai ikka sageli perenaise ja Dakotaga põlluvahel jooksmas käidud. Nii lumes, kui vihmas, kui päikesepaistes. Väga mõnus ajaviide!

Eelmisel aastal läks kõik ikka rõõmsalt ja teguderohkelt. Peale pausi hakkasin uuesti kaitsetrennis käima. Nüüd ma tean, et see kaitse ongi see, mida minult oodatakse. Ma pean seda meest sõimama nii vastikult, kui võimalik ja vastutasuks saan hambad patja lüüa ning temaga võidelda. Võitjaks jään muideks alati mina! Peale pausi on need trennid kolinud ühte suurde kõledasse ruumi, aga see ei tee asja hullemaks. Mulle, vastupidi, on nüüd hakanud need trennid isegi meeldima. Ma saan ennast tunda seal nii suure, tugeva ja tähtsana. Peale lõpu hüpet ei taha ma enam kuidagi autossegi minna. Kakleks veel veidi. Ja perenaine on ka minuga rahul. Aga sel aastal pole me ühtegi korda seal hallis käinud varrukameest sõimamas.
Peale pausi läksin ma ka oma hüppamiste trenniga ruumi sisse. No enam ma vorsti järele ei hüppa. Nüüd on mind lõpus ootamas pall ja peale pallile järgi hüppamist saan perenaisega veidi selle palli üle ka võidelda. On isegi lõbusam, kui vorstiga. Aga jälle - ei ühtegi hüpet sellel aastal :(
Eelmisel aastal tegi perenaine meiega ka üht kummalist trikki jalutuskäigul. Pani mulle rihmad ümber ja kõva kummiga kelgu külge. Dakotale pani minu laia kaelarihma ja võttis ta pika rihma otsa kätte. Ise istus aga kelgule ja hakkas siis meid edasi ajama. No esimesel korral me ei saanud ikka midagi aru. Mida ta seal maas istub - miks me edasi ei lähe? Ja kui hakkad minema, siis rihmad peavad kinni. Siis tulen jälle tagasi nõu küsima, aga tema ajab meid jälle edasi. Rihmad sassis ümber perenaise ja Dakota. Läks ikka hulk aega enne, kui sain aru, et peaksin Dakotale järele minema ja ka teel püsima. Tegelikult Dakota teab täpselt, mida peab tegema. Ta sai hästi kiita, kui ees liikuma hakkas. No ja ega mina ei saanud siis temast maha jääda. Ma ikka pingutasin talle järgi nii nagu jaksasin, aga perenaist järele lohistades ei olnud see kuigi lihtne. Lõpuks saime jooksma ja siis läks juba libedamalt. Järgmisel korral, kui meil jälle samad rihmad ja kelk küljes olid, saime kohe aru, mida tegema peab. Ainult suuna valikus ei olnud kohe üksmeelt. Kui aga vedama sai, siis jooksime pool oma jalutusmaast maha. Polnud hullu midagi, ainult Dakotat kätte saada mul ei õnnestunudki, sest tal oli perenaisega sohk ja kokku mäng: tema rihm oli minu kummist palju pikem, nii et tal õnenstus kogu aeg minu ees joosta. Aga jälle - sel aastal pole me kelgu ees jooksnud.
Seekord oli see neetud Uus Aasta veel palju hullem, kui eelmine kord. Juba kaua enne seda tõelist suurt pauku oli igal õhtul vähem või rohkem paugutamist ümberringi. Mulle see ei meeldi. Ikka eriti vastik, kui keegi pimedas niimoodi mürtsutab, et õieti pole aru saada, kust see hääl tuleb või kes seda teeb. Ainult pime ja mürisev. Ma läksin siis kuuti, kui jälle põmmutama hakati. Või kui võimalus avanes, siis tuppa ja enam ennast välja saata ei lubanud enne, kui oli pikemat aega rahu ja vaikus oli olnud. No aga see Uus Aasta...see ületas mu igasugused eelnevad õuduskogemused. See lärm oli kohutav! Ja lisaks veel vilkuvad tuled ööpimeduses ümberringi. See ajaks iga normaalse kuulmise ja nägemisega elusolendi hulluks. Ma ei kujuta ette, kas siis Dakotal on vanusega kuulmine nii kõvaks läinud, et ta kõigest sellest möllust sugugi välja ei teinud. Tal kõrv ka ei liikunud ja magas rahumeeli ukse ees edasi. Inimesed samuti, olid rõõmsad ja rahulolevad kogu selle põrgu sees. Õnneks lasid nad minu tuppa ja leidsid ilma akendeta ruumi, kus polnud vaja väga muretseda. Aga see oli ikka üsna kole. Jumal tänatud, et see tänaseks möödas on.

1. jaanuaril oli meil aga üks väga äge jalutuskäik. Hulk inimesi, mina ja Marco ning terve kari igasuguseid emaseid. See oli lõbus! Sai metsa all kõikidega koos ringi joosta, kuidas vaid jalgadest tuli. Nende emaste seas oli päris mitmeid, kes olid nõus minu mänguga kaasa tulema.

No vahest nad võtsid mind ka Marco juhtimisel kõik koos ette, siis pidi veidi tagasi tõmbuma, aga ega see mind ei häirinud, varsti jooksin jälle. Paraku - mets oli salakaval ja kuidagi olin ma oma jala jooksutuhinas katki teinud. Ikka nii katki, et verd lausa voolas käpa alt. Jalutuskäigu lõpus tehti mu jalale siis mingi kohmakas side ja pandi tuppa kinni.
No ja perenaine mässas siis iga päev mu jala kallal. Küll loputas sooja lilla veega ja sidus igasuguseid asju ümber. Aga jalg tegi ju haiget. Ma ei saanud lasta neil asjadel mu katkise jala vastas olla ja kui vähegi perenaise valvsa pilgu alt ära sain, tõmbasin need sidemed maha ning ravitsesin ennast ise. Tema aga pani jälle samamoodi sidemed tagasi. Õue laskmiseks pani koguni vastiku loperdava ja krõbiseva kilekoti ümber jala. No ma tema rõõmuks seda veidike hoidsin, kuid kui pikemaks üksi jäin, siis võtsin ikkagi jala vabaks. Ma ei oleks ju saanud nende asjade alt oma jalga ravida, aga jalga oli hädavajalik ravida, sest see tegi väga haiget. Ma koguni õppisin neil päevil kolmel jalal üsna osavasti liikuma. Aga perenaise piinavõtted ei piirdunud ainult sidemete ja kilekottidega. Ta pani mulle kaela mingi kohutava kõva torbiku, mis takistas mu vaadet ja liikumist. Sellega ei saanud ikka mitte midagi teha. Milleks niisugust asja veel vaja oli? No õnneks oli see kõva materjal siiski nõrgem kui mina ja ma suutsin ennast päeva lõpuks sellest vabastada. Perenaine oli muidugi visa ja ei andnud veel alla. Tõi mulle uue sarnase asja ja saatis sellega välja. See uus oli veidi tugevam ja mina olin sellise jamaga liikusises veidike osavam. Lõpuks ma sain sellega koguni kuuti mindud. Teate, kaval tuleb olla. Väljas oli ju märg ja vastik ilm, kuut aga soe ja kuiv. Istusin siis kuudi suul, pea väljas ja tagumik sees. Vihm krõbistas pea kohal vastu torbikut. Ja siis tulin selle peale, et kuuti sisse tagurdada. Torbik tuli kenasti kaasa ja kuudis ma olingi :) Aga kui oli vaja välja tulla, et perenaise kutse peale sööma minna, siis ei tulnud see trikk mulle kohe meelde ja ma ei mahtunud enam kuidagi kuudist välja. No õnneks perenaine ka kuulis, kuidas ma hädas olles tulemuseta kuudis kolistasin ja tuli mulle appi. Järgmisel päeval võtsin oma jõu ja mõistuse kokku ning lõhkusin ka selle segaja kaelast ära. Seekord oli minu võit. Rohkem mulle neid kaela ei topitud ja ka sidumisega ei kiusatud mind enam. Tänaseks ei tule mulle enam meeldegi, et ma vahepeal kolmel jalal käisin. Saan juba täiesti normaalselt joosta ja hüpata. Kuigi, oma aiast välja mind seda tegema pole lastud. Mis asja see perenaine mind sel aastal kiusab? Kas see kodu arest ükskord otsa ka saab või jääbki nüüd nii? aga eks ma teile pärast jutustan, kuidas selle kehvasti alanud aastaga kulgenud on. kuulmiseni!