No tänaseks on selge, et puhkust ei paista niipea. Igal tööpäeva õhtul viib perenaine mind kusagile midagi tegema ja puhkepäevadel sõidame kohe mitmesse kohta, siia ja sinna.
Peamiselt käime ühel metsaäärsel platsil, kus ma pikalt autos teiste koerte ja inimeste toimetusi jälgin ja siis lõpuks ka ise saan perenaise käest toitu, palli ja nutsu taga ajada. Kõige lõbusam on suur kirju pall, mida perenaine jalaga lööb. See ajab mu lausa pööraseks, sest seda on raske saada ja mõnus suutäis vedada. Aga nutsu võlu on jällegi võitlusmoment ja toidul - teadagi mis. Minul küll kunagi kõht nii täis pole, et veidike vorsti lisaks ei mahuks.
Aga neidsamu lõbusaid ülesandeid oleme käinud tegemas vahel ka teistes kohtades. Ma hea meelega uudistaksin igas uues kohas veidi ümbrust ka, aga perenaine on päris resoluutne, et kui me juba oma tavalisi mänge tegema hakkasime, siis mingit mujale vahtimist olla ei saa. Olgu siis nii. Ega mul midagi selle vastu ka pole. Pärast lastakse mul tavaliselt ikka niisama ka ringi luusida.
Teiseks sagedane koht ajaveetmiseks on põld - varemalt mullapõld, aga tänaseks rohuga põld. Seal teeme ikka sama, mis ennegi: perenaine peidab toidu põllule ära ja mina saan mõne aja pärast selle ülesse otsida. Vahel on kergem, vahel raskem, aga leidmata ei jää kunagi midagi. Põllulkäigu lisaboonus on see, et sageli on seal ka Coca, kellega koos ringi joosta. No jah, ta käib enamasti ikka koos ihukaitsjaga, kes on suhteliselt morn vend, aga ma saan sellega hakkama. Marco küll pressib ennast igal võimalusel minu ja Coca vahele ja kipub mulle turja kargama, aga inimesed aitavad ja ei luba mind väga ahistada. Coca ise on ka veidi pirtsakas algul ja võib õiendada, aga mõne aja pärast võtab ikkagi vedu ja saab temaga joosta.
Vahete-vahel käime sealsamas põlluvahel ka mitte toitu otsimas, vaid lihtsalt jalutamas. Siis küll koos Dakotaga, kellest minu jaoks mängu mõttes suurt asja pole. Ta kas ignoreerib mind või siis minu pideva pealekäimise korral õiendab minuga, et ma eemale hoiaksin. Dakotaga on veel see häda, et ta jääb sageli perenaisest palju maha oma võsa murdma või mingeid lõhnu ajama. No sellisel juhul olen mina ikka püsti hädas, sest üheltpoolt oleks vaja perenaisega koos edasi minna, aga teiseltpoolt jällegi Dakota kõrval olla ja teda järgi oodata. Siis ma jooksengi kahe vahel edasi-tagasi, kuniks Dakota oma toimetused tehtud saab ja koos perenaisele järele joosta saame. Sellises olukorras on Dakota küll eriti õel, kui ma tema jooksmist tülitan. 
No ja eile leidis ta lõpuks koha, kuhu mina ei pääse. Või no ma ei tea. Ei näe põhjust minna. Tema, loll, läks jõkke jalutuskäigu ajal. Esimese hooga läksin talle küll järele, aga jalgadel polnud kusagile toetuda. Hakkasin sahmima ja sain kuidagi kaldale tagasi. Rohkem ma sinna vette küll ei kipu. Dakota aga nautis seda pikalt. Ilmselt ainult minu kiusamiseks, sest seal vees ei olnud sugugi mõnus. Ja kui ta mind sellega närvi tahtis ajada, siis see tal ka õnnestus. Lõpuks jooksin mööda kallast edasi-tagasi ja sõimasin, et ta juba välja tuleks ning lõpetaks selle lolli mängimise. Mind ta muidugi ei kuulanud. Alles perenaise kutsumise peale lõpetas edasi-tagasi ujumise ja me saime jalutuskäiku jätkata.
Dakotaga koos käisin ühe korra veel ühes kummalises kohas, kuhu enne polnud sattunud. Seal oli päris palju koeri ja inimesi koos. Inimesed seisid kas koos või ilma koerteta ümber lindiga maha kinnitatud ringi. Osad inimesed olid koertega ringis sees kas seistes, käies või joostes mööda ringi äärt ja teised inimesed omakorda kas seisid, jooksid või käisid, enamasti samal ajal hõikudes, lindist teiselpool mööda ringi. Mina olin perenaisega lindist väljaspool ja meie ei jooksnud. Ma sain niisama inimesi ja koeri uudistada, aga nagu ma aru sain, siis Dakota käis mingi võõra naisega ringis sees jooksmas. Lõpuks anti talle selle eest paar söögikotti ja suur karikas. Mis seal siis toimus, jäigi mulle arusaamatuks. Ilmselt pole ka oluline. Olen kindel, et kui see oleks asi, mida ma pean teadma, siis oleks perenaine mulle ka ringi seespoolt näidanud. Tundus, et sellised tähtsamad tegelased antud üritusel olid just ringis sees. Sest kogu mängu juhatasid just need paar inimest, kes päris ringi keskel askeldasid. Nemad juhatasid, kus ja kuidas peavad liikuma need, kes olid ringis sees ja see omakorda mõjutas seda, mis oli ringist väljas. Et siis selline kummaline "ringsport".
Mõned korrad on perenaine mind viinud ühte kohta, kus pean samuti palju autos passima samal ajal, kui erinevad koerad käivad platsil haukumas ja hammustamas ühte meest. See on ikka kõige erilisem koht. Ma pole veel pointile pihta saanud. Miks ma pean ikka ja jälle seda sama meest sealt platsilt ära ajama ja tema mänguasja omale saama? No ma ei saa eitada, et on ikka uhke tunne küll, kui oma trofeega tagasi auto juures olen, aga miks see mees pole juba õppinud, et temast siin võitu saadakse ja ikka ning jälle tuleb? Esimene kord oli ikka kõige raskem. Perenaine viis mu platsile ja see mees hakkas kaugelt ähvardavalt minu poole liikuma. No teate, sinnani oli elu ikka ilus olnud. Peale mõne õela koera olid kõik minu vastu kenad olnud, eriti inimesed. Ja nüüd siis üks sell tuleb nagu jäämägi. Ma siis tegin, mida oskasin, et selgitada talle sõbralikku suhtlemist - nuusutasin maad, vaatasin perenaist, keerasin talle selja, lõpuks proovisin ka ära minna. Aga sellest kõigest polnud mingit kasu, sest perenaine mind platsilt ära ei lasknud ja mees ähvardamist ei lõpetanud. Lõpuks oli hoopis nii lähedal, et sai mind näpistada. See oli ikka liig mis liig. Mul läks kops üle maksa ja ma tegin talle väikese märkuse. Endal oli küll kole piinlik, et ma ühte inimest korrale pean kutsuma. Aga teate, sellest oli kasu - ta tõmbus kohe eemale ja minu järgmise õienduse peale hakkas hoopis lõbusasti oma mänguasjaga minu nina ees vehkima. Ma võtsin talt selle karistuseks halva käitumise eest ära ja viisime perenaisega koos autosse.
Sarnaselt oleme käinud siis seda kummalist meest ära ajamas juba mitu korda. Iga kord läheb ta aga järjest ülbemaks ja minu ülesanne aina raskemaks. Ta hakkab üha enam vastu, kui tahan tema mänguasja omale saada ja kohati mulle tundub, et perenaine on temaga samas paadis, sest kui ma olen juba padja omale võitnud, siis käsib perenaine mul sellest loobuda, et kogu tants saaks otsast alata. Viimati läks mees juba nii ülbeks, et karjus ja plaksutas piitsa. Sellest ehmatasin esialgu küll ära, kuid siis tuli kohe meelde, et talle tuleb pahasti ütelda. Ja mida valjemini ning inetumalt, seda parem. Nii ma ka tegin ning lõpuks sain ka seekord tema padja omale autosse kanda.
Jutt on juba kole pikaks veninud, aga ühest põrutavast kogemusest pole ma veel jõudnudki rääkida.
Ma nimelt käisin "leirillä". Ühel varajasel, liiga varajasel, hommikul pakkis perenaine mind koos suure kotiga autosse, Dakota jäi maha, ja me sõitsime kodust välja. Kui seda ebanormaalselt varajast aega ja kotti poleks olnud, siis poleks see minek tõenäoliselt erinenud teistest sõitudest, aga seekord oli midagi teisiti. Mõne aja pärast võtsime peale veel ühe naise ja koera ja siis sõitsime kõik koos mere äärde. Autodest meid välja ei lastud, vaid sõitsime laeva, kus inimesed meid selle teise koeraga pikemaks ajaks autosse omapead jätsid. Ümberringi vaid mootorite mürin ja võõrad autod. Teise koera nimi oli Dalia. Ta on noor emane näituseliini sakslane. Täitsa kobe tibi, kuigi ka veidi pirtsakas. Aga need emased vist ongi sellised. Pole veel siiani ühtegi lahkemat kohanud.
Laev viis meid siis üle vee ja seejärel sõitsime väikeste vahepeatustega veel mõne aja ja lõpuks siis olime kohal. Inimesed rääkisid seal teist keelt, kui ma harjunud olen ja koerad nägid ka välja hoopis teistsugused, kui ma harjunud olen. Ka mets oli seal täiesti teistmoodi, kui minu siiani saadud kogemustes. Nüüd tean, et inimesed olid soomlased ja koerad olid malid. Kokkuvõttes tegin ka seal ikka neid samu asju, mida koduski - ajasin harjutusi tehes toitu ja nutsu taga ning otsisin rohu seest toitu. Enamuse ajast veetsin aga autos. Autost välja sain ainult koos perenaisega. Päris igavaks läks kohati. Perenaisega jalutades ei osanud kohe kuidagi olla. Tavaliselt on meil ikka keegi veel seltsis, kellega lõbusam on. Õppisin siis Dakota kombel teeäärest oksi korjama ja neid perenaisele sikutamiseks pakkuma. Siis oli veidi lõbusam. Ega ma neil jalutuskäikudel perenaise juurest väga eemale ei tikkunudki, sest ümbrus oli võõras. Kuhu mul seal ikka minna? Seda enam, et teelt ära astudes oli ainult üks kivi teise otsas ja üks kivi suurem kui teine. Korralikult käia polnudki võimalik, ainult roni. Selliselt autos veetsin kokku 3 päeva. Kondid jäid kangeks ja perenaise saabumine omandas erilise tähenduse. 
Õhtuti lasti mind siis selle minu autos reisinud emasega jooksma. Päris kiire koer on, pean mainima. Esiotsa oli ta veidi tige mu peale ja ei soostunud mängima, aga kui ma olin talle selgeks teinud, et olen täiesti ohutu ja meeldiv seltsiline, siis saime teineteist taga ajada, kuniks olime täiesti väsinud ja lausa igatsesime tagsi autosse kumbki oma puuri puhkama. Viimasel päeval jooksime mere äärde välja. See hull pani kohe vette. No ega minul ei kõlvanud temast maha jääda. Sain siis ka esmakordselt elus vees ära käidud. Juua see vesi ei kõlvanud, aga jahutamiseks käis küll. Päris lahe möllutamine oli meil. Tagasisõites olime juba suured sõbrad. Kolmanda päeva õhtul tagasi kodus olles oli ikka mõnus küll aias vabalt ringi joosta ja Dakotat nokkida. Aga huvitav kogemus jälle juures, kuidas asjad maailmas käia ja olla võivad.
No nüüd sai kole pikk jutt kokku. Aga kes seda teab, millal jälle mahti saan, et oma tegemistest teile jutustada. Tšau siis! Peab aga jälle perenaisega välja minema.
No comments:
Post a Comment