SÜGISTÖÖD

Tere jälle!
Vahepeal on sügis kätte jõudnud ja väljas juba miinuskraadid tulnud. Minul aga üldiselt ikka samad tööd ja tegemised, mis ikka hooajal, ainult et õhtuti läheme väikesele valgustatud platsikesele kuulekust tegema ja päeva sees saab harvemini põllule või suurele platsile möllama. No ja vahel käime ikka seda va kurja ka haukumas. Ma ise tunnen küll, et olen haukumise juba päris mehiseks saanud. Siiani kõik seljataga itsitasid minu peenikese häälega haukumist, aga ma olen kõvasti harjutanud, eriti kodus, ja võin nüüd juba oma haukumise üle päris uhke olla.
Haukumise parim harjutamise võimalus on mööduvad autod või koerad. Neid meie tänavale ikka jagub. Kui mõni selline meie aia taha ilmub, saan nii jalgadest kui häälest lasta, nagu torust tuleb ja katsugu keegi mulle seejuures ette jääda! Eriti Dakota, kes vahel ka arvab, et võib aia äärde kedagi haukuma tulla. Siis ta saab, nii et maa must. Pidagu siis meeles, et minu teele ei tasu tulla, kui ma olen end parasjagu parima hääle ja kiiruse saavutamiseks ülesse kütnud.
Teine hea võimalus oma häält treenida on siis, kui keegi hakkab aias muru niitma või lehti riisuma. Kuna muruniitja ja reha on minu kõige suuremad vaenlased, siis ma püüan nad esimesel võimalusel kahjutuks teha. Inimestel on aga selles millegi pärast erinev arvamus. Ise kaklevad nende asjadega, aga minul seda teha ei luba. Mind pannakse aedikusse kinni. Aga ma sõiman siiski ja teen seda juba päris pealetükkivalt ning pidevalt ja tõsiselt. Ja kuna ka Dakota arvab, et muruniiduki töötamine on lubamatu rahu rikkumine, siis oleme koos aedikus kinni. Ainult et Dakota pole veel ära õppinud, et sellises olukorras ei tasu mulle jalgu jääda. Eks tal tuleb ka siis tunne, et ta mingi tegija on ja meil tuleb seal aedikus ikka omavahel väljaelamisi ka. Aga no mida sa teed, kui mutt ei õpi?!
No ja eile öösel oli ka selline olukord, mis vajas häälekat sekkumist. Dakota võeti ööseks tuppa. Esimest korda peale suve lõppu. Eks ma pidin ju siis kogu valvamise enda peale võtma ja oli ikka öös olukordi, mida valvata! Tavaliselt, Dakota kõrvalt, pole ma neid tähelegi pannud. Pidevalt kusagil keegi haukus või liikus aiatagustes põõsastes või koguni tänaval. Ma olin kõigi nende potentsiaalsete ohtude laiali ajamisega ikka väga hoos öö läbi. Isegi perenaine tuli korra välja asja vaatama. Minu pani millegi pärast aedikusse. Aga ma jätkasin oma rasket tööd veel mitu tundi. Siis tuli perenaine ja viis mu autosse. Ma olin aga terve öö kestnud raskest tööst nii väsinud, et jäin seal kohe magama ja ei märganudki, kas me kusagile sõitsime ka või mitte. Igal juhul ärkasin, kui mind autost jälle aeda lasti ja väljas juba suur valge oli.
Mõne aja pärast läksime suurele platsile ka, nagu puhkepäevadel viimasel ajal kombeks. Aga see öine töötamine vist oli oma jälje jätnud ja ma ei suutnud sugugi nii innukalt oma palli väljateenimisega tegeleda, nagu tavaliselt. Isegi üle takistuse ronisin üsna laisalt, mitte ei viitsinud kohe tipust hüpata. Tõsi, sellel takistusel on viimasel ajal minu hoogu maha võtmas keegi kolmas. Lisaks üle tõkke ronimisele, pean ka samal ajal pulga alt ronima, mida see lisa inimene hoiab. See võtab ilma väsimusetagi mõnevõrra hoogu maha. Ja edasi saatmisel, mida ikka lõppu tehakse, ei ole ma ikka veel aru saanud, kuidas see pall lõppu saab. Kogu selle aja, mis ma platsil olen, palli keegi ei vii. Siis kästakse mul joosta ja ma ei usu, et seekord pall on. Kui ma siis ikkagi otsustan minna, see pall ongi seal! No kuidas küll? Sellest trikist pole ma veel läbi hammustanud ja ikka veel ei usu, et see lihtsalt ON seal.
No ja et minu vastupidavust ikka tõeliselt proovile panna, viidi mind selle raske öö ja tiheda jookse-hüppa trenni järel veel põllule, kus samuti ei olnud just liiga lihtne. Aga ma ei kurda. Ma sain hakkama. Mitte ehk nii hästi, kui oleksin tahtnud või perenaisele oleks meeldinud, aga ära tegin. Isegi neid kummalisi pisikesi asju jäljel näitasin lamades ninaga, nagu minult oodatakse.
Ja koju tagasi jõudes ootas mind ees jällegi võitlus rehaga. Aga kuna seekord ei olnud perenaine see, kes rehaga kakles, vaid teised pereliikmed, siis ma tõesti ei viitsinud väga sekkuda. Millalgi peab ju tööloom puhata ka saama!
Ja öö on varsti tulemas...