Hej folk!

Jeg er Jabina Quick fra Danmark.
Ah jaa, te siin ei ei saa ju sellest keelest aru! Ma jätkan siis eesti keeles.
Kas te ka teate, kui põnev on elu? Alles ma olin oma armastava emaga ja õdede-vendadega turvalises elamises Taanimaal, aga nädalaga olen ma teinud terve Euroopa ringreisi ning maandunud kusagil Eestis, hoopis teiste inimeste ja teise suure koera seltsis.
Ma sündisin alles 21. augustil sel samal aastal, kaheksa nädala pärast pandi meid kõiki peremehe autosse ja siis mind üksi võõrasse autosse ja sõidutati kusagile kaugele. Nii et ma vahepeal hakkasin arvama, et minu elu ongi edaspidi päevad autos olla ja ööd erinevates tubades.
Aga ma kiirustan vist liiga. Minu ema on Jabina Gundel, täiesti tundmatu ja tagasihoidlik, kuid tema vanemad on ennast kogu maailmale edukate töökoertena näidanud maailmameistrivõistlustel: Javir vom Talka Marda ja Jabina Dighte. Minu isa on väga paljude teiste koerte isa üle maailma Mike vom Weinbergblick. Väga tõsine vanamees.
Mul on 2 venda ja 2 õde. Lubasin nendega kunagi veel kohtuda. Meie viimane kohtumine oli aga siis, kui olime saanud täpselt 8 nädalat vanaks. Meid viidi autoga esmakordselt mingisse teise kohta ja võeti siis ükshaaval autost välja. Peremees vehkis mingi rätikuga ja andis kanaliha. Miks aga sellele lihale pidi kusagile ebamugavale plekk-katusele ja libedale lauale kusagil pimedate koridoride lõpus asuvas toas järele minema, mina ei tea. Aga pole ka oluline. Igal juhul tundus, et inimesed tahtsid meid seekord just nii toita. No ja lisaks meie oma inimestele oli kohal veel kolm võõrast inimest. Ühte naist olin ennegi näinud meid külastamas, aga teine naine ja mees olid küll täiesti võõrad. Peale seda pulli topiti meid kõiki jälle autosse ja pandi kodus tagasi aedikusse. Aga minu jaoks tegelikult kõik alles algas sel hetkel. Just need võõrad inimesed tulid mõne aja pärast uuesti välja ja panid mulle rihma külge ning toppisid oma autosse ühte puuri. No see oli küll sigadus! Oma jõu ja võimu kuritarvitamine! Seda ma neile ka puhtas koerte taani keeles ütlesin ja kordasin kogu selle aja, mis mind seal puuris hoiti. Väga valjul ja nõudlikul toonil. Parimal, mida ma teha suutsin. Vahepeal võeti mind ikka välja ka, aga väheks ajaks, ja kõik jätkus samamoodi. Praegu ma mõtlen, et ehk nad ei saanud võõramaalastena minust aru. Peale ööbimist mingis võõras majas, kusagil toas, sain ma järgmise päeva veeta juba autos naise jalgade juures. Ikkagi inimesed! Seal oli päris mõnus loksumise saatel uinuda ja jalanõusid nakitseda või midagi muud, mis just hambu hakkas seal pingi all. Öö möödus jälle mingis uues majas ja uues toas. Käisin oma uute inimestega kaasas söömas ja väljas jalutamas, ning siis sõitsin terve päeva mehe jalgade juures maas, kuniks naine autot juhtis. Päris põnev oli. Sõidad-sõidad ja astud autost välja jälle täiesti uues kohas. Kunagi ei tea, mis järgmiseks juhtub.
Kolmanda öö olime jälle uues majas, aga seal lasti mind juba vabalt mitme erineva toa vahel ringi käia. Maja oli minu saabudes paksult noori täis, aga millegi pärast läksid nad kole ruttu ära. Ma ei jõudnud pooligi neis üle nuusutada ega hambaga katsuda. Pärast enamuse lahkumist jäid kaks siiski paigale. Nüüd ma tean, et see maja oligi minu uus kodu ja need kaks noormeest on osa minu uuest perest.
No ja siis tormas kusagilt sisse suur võõras koer. Oli väga lärmakas ja tormakas. Ma pean häbiga tunnistama, et see ehmatas mind väga - karjatsin ja tormasin teise tuppa. Varsti aga tulin jälle ukse peale piiluma. No sellist looma ei olnud mina enne näinud. Koer oli ta küll, aga sugugi mitte selline, nagu mina olin harjunud. Naine oli aga kindlal veendumusel, et me peame teineteist aktsepteerima. Mul küll polnud isu sellele kollile lähemale minna. Aga koledale kollile pandi riie ümber koonu ja käsutati maha, ning mind võeti sülle. Koos oli juba julgem tutvust sobitama minna. Mõne aja pärast sain aru, et inimesed on minu poolel ja mul pole väga põhjust teda karta. Täna tean, et kui tal tuju on, saab temaga isegi möllata, aga kui tal tuju pole, siis ei tasu torkima minna. Ta oskab ikka väga kurja häält teha ja ta on minust nii palju suurem ning tugevam. Ka olen õppinud, et temalt midagi ära võtta ei tasu ja kui mina olen hea oksa leidnud, siis on targem see talle loovutada, kui ta nõudma tuleb. Tegelikult oskan teda ka juba üle kavaldada - kui tal on oks suus, siis mina otsin omale väiksema, siis pole ta huvitatud minult seda ära võtmast ja me saame mõlemad oksaga ringi joosta. Meie aedik on väljas päris suur. Terve mu pere maja mahub selle sisse lisaks meie kuutidele.
Oma pere inimestega olen ka juba õppinud koos hakkama saama. Ma tean, et perenaisele ei tasu üritada järele minna, kui ta läheb trepist ülesse. Ma tean, et peremehe jalanõusid ja käsi ei tohi närida, aga poiss ja perenaine jätavad pidevalt oma sussid järelvalveta, mida on lõbus nende tagant sisse vehkida. Ma tean, et toit tuleb külmakapist ja ühe teise ukse tagant külmkapi kõrval, aga mul on keelatud ise sinna tuppa minna.
Perenaisega teen mitmeid lõbusaid asju: ta laseb mul mingeid nahast kaltse taga ajada ja nende pärast võidelda; ta viskab mulle palli ikka uuesti ja uuesti; ta laseb taga ajada liha oma käes ja ma saan seda istumise, lamamise, seismise, käimise või ees istumise ja silma vaatamise eest; ta paneb mind autosse puuri (ühte teise autosse ja puuri, kui oli see, millega ma kodust ära tulin) ja võtab mingis tundmatus kohas välja, et ma otsiksin maast liha. Ma arvan, et saan selle kõigega suurepäraselt hakkama, sest liha saan alati kätte ja meil on tõesti lõbus. Ma isegi autos enam väga ei protesteeri.
Perenaine on ka hulgaliselt pilte teinud, neid näeb siit ja siit ja siit.
Väga põnev igal juhul. Eks ma varsti jutustan edasi, mida kõike see imeline ilm mulle pakub. Näete, mul on nädalaga kodus ka teine kõrv kikki läinud :)