KIRJU ELU

No minu päevad on küll olnud väga kiired ja sisutihedad. Mul on olnud nii palju õppida ja kogeda. Iga päev midagi ja kedagi uut!
Teate, pererahval on hullult palju sõpru. Pea-aegu igal õhtul tuleb meile paar-kolm või vahel rohkemgi inimest külla. Nad on väga lärmakad ja neil on ikka minuga midagi pistmist. Toovad igasugu asju kaasa. Söövad, joovad, lobisevad palju ja naeravad valjusti. Ma kardan, et ma ei suuda küll neid kõiki meelde jätta, et tulevikus tuttavatel ja võõrastel vahet teha. Aga väga lõbus on nende jalanõusid varastada. Inimesed on uskumatult aeglased ja kobad! Mõnel saan ühe, aga mõnel koguni mõlemad jalanõud ära viia enne, kui need on ukse taha tõstetud. Isegi perenaine ei suuda oma botaseid susside vastu vahetada ilma, et ma mingil hetkel ühte neljast omale ei jõuaks hõivata :D
Päeva jooksul näen ma väljas pidevalt igasuguseid imeasju. Ma ei oska kõike mitte nimetadagi, mida need inimesed kaasas kannavad, ees lükkavad, järel veavad või jalgade all hoiavad. Sellisel puhul ma ütlen neile, et olen suur ja kuri koer, hoidku oma kummalise kaadervärgiga heaga eemale. Aga inimesed on ise ka kummalised - neil on hoopis minu jutu üle hea meel ja varsti on nad jälle oma atripuutikaga meie aia tagant mööda jalutamas. Ma siis ei tee neist rohkem välja. Dakotal on küll mingid omad eelistused ja vaenlased - mõnest ei tee väljagi, mõnega on sõber ja mõnda sõimab kaua enne aiani jõudmist ning veel pärast möödumist ka takka järgi.
Dakotast on üldse raske aru saada. Aga eks see ole vist vanadus, mis selliseks pepsiks ja kohati pahuraks ning ettearvamatuks teeb. Näiteks - ise kutsub mind pulgaga vehkides mängima, aga kui ma lähen, siis saab kurjaks - no mängigu siis omaette! Teinekord jälle saan ta päris hästi jooksma, kui teda piisavalt kõvasti küljekarvades sikutan või jalast hammustan. Aga teinekord näitab mulle kohe oma vastikuid suuri hambaid, kui ma pole veel jõudnud teda puutudagi. Ja autos ei oska ta üldse sõita. Me pole veel kohale jõudnudki, kui tema laseb laulu lahti, nagu oleks kohe-kohe juba liiga hilja midagi teha. Aru ma ei saa, mida ta kisab. Ma kisan ka, aga ikka asja pärast. Näiteks, kui mind üksi autosse puuri jäetakse või üksi tuppa kinnise ukse taha või ka üksi aeda. See on ju õigustatud, et tuleb inimestele meelde tuletada, et nad on unustanud mind kaasa võtta. Kuigi, pean tunnistama, et inimestele see vist ei mõju või ei saa nad kohe üldse aru. Ükskord panid mu suurde aeda, mis on meie teise aia sees ja jätsid sinna lausa nii kauaks üksi, et ma olin juba igasuguse lootuse kaotanud üldse kunagi inimesi näha. Aga nad ikka tulid ja lasid mu välja, kui ma juba ammu olin kutsumisest loobunud. Teinekord jälle targem - tean kauem oodata.
Aga enamasti on perenaine üsna lahe. Kui teised pereliikmed minuga väga mängida ei viitsi ja ainult õiendavad, ei luba midagi võtta ja ei taha midagi anda, siis perenaine on täitsa ok. Temal jagub minu jaoks ikka ühtepuhku aega. Me käime koos põllul ja teeäärtes jälje mängu mängimas: tema käib raja maha ja tähistab selle toidupalakestega ja siis saan mina selle toidu ülesse otsida. Ei tea, kas tema on ka vanaks jäänud, aga viimasel ajal unustab ta üha sagedamini sammu sisse toitu panna. Mõnes on, aga mõnes pole. Ja siis ta püüab mind äkiliste pööretega eksitada, aga see pole sugugi lihtne, sest tema jäljed lõhnavad ikka väga tugevasti ja ma ei eksi. Dakota on ka vahel meiega kaasas olnud. Minu suureks üllatuseks oskab tema ka jälge ajada, kuigi ühe ebameeldiva vahejuhtumi tõttu arvasin, et see vanamutt üldse enam lõhna ei tunne.
Ja siis me mängime koos - sikutame nahka või viskab ta mulle palli või laseb toitu peo sees taga ajada, mille ma saan kätte, kui oskan ära arvata, millise sõna ja käeliigutuse peale millist tegevust peab tegema. Täitsa lõbus. Ükskord viis ta mind koguni päris kaugele mängima. Sõitsime ikka päris kaua ja siis ma pidin veel kord päris kaua autos ootama ja siis tehti minuga neidsamu mänge ühes võõras kohas ja võõra naise juuresolekul. Perenaine kuulas seda naist väga tähelepanelikult. Minul oli sel ajal muudki teha - võõras koht vajas avastamist. Ja seal oli ikka igasuguseid koeri käinud enne mind. Ma teel sinna nägin ka ühte koera, kelle sarnast ma veel enne näinud ei olnud. Ma siis ütlesin talle tähtsalt, et ma teda ei tunne ja mingu parem edasi, mul pole aega temaga tutvust luua. No ikka ilmas igasuguseid! Aga seal kauges mängukohas oli ka üks võõras koer. Sellist ma olin enne näinud. See oli üsna Dakota sarnane. Proovisin teda ka mängima saada, aga ta oli ikka selleks liiga vana.
Kõige rohkem meeldivad mulle õhtud, kui kõik on kodus ja meid Dakotaga lastakse ka tuppa. Siis on nii palju tegemist. Igaühelt saab midagi sikutada, lisaks puud ja vaibad. Teate, vaibad on seepärast väga head, et nende peal pole libe. Muidu on väga vastik palli püüda, kui jalad alt ära lähevad ja sikutada ei saa üldse, kui pole jalgu kusagile toetada. Hiljuti avastasin, et ka pissida on vaiba peal palju mugavam kui paljal põrandal, sest jalad ei vaju üldse laiali. Päris hea on suur vaip minu magamistoas, aga mitte pissimiseks. Fui! Kes siis oma magamistuppa pissib?! Ikka närimiseks ja sikutamiseks. Dakota tahab seda õhtuti küll magamiseks kasutada, aga oma magamistoas olen mina temast üle, sest perenaine on ka siis kohal ja tema ei luba Dakotal mulle haiget teha. Dakota teab seda väga hästi ja mina tean ka. Siis saangi teda päeva eest tagasi kiusata. Aga praegu saabuski õhtu. Tšau! Järgmise korrani!