Ma siin tegelesin suvi läbi ikka tavapäraste jäljeajamiste ja sõnakuulmise trikkide tegemise ja hüppamisega ning peetisin kodus ning jalutuskäikudel Dakotat, aga perenaine mõtles välja veel igasuguseid ime asju, millest ma siiani midagi kartagi ei osanud.
Näiteks viis ta mu ujuma. Merre. Meri on selline hiigelsuur jõgi, mille peal on lained, mis sind kaldal olles ründavad. Esialgu ehmatasin ikka päris ära, kui pahaaimamatult perenaisele mööda kallast järele läksin ja üks selline mind ilma igasuguse hoiatuseta jalast hammustada tahtis. Õnneks sain eest ära hüpatud. Ja perenaine soovis, et ma nende murdja-lainete sisse läheksin. Täiesti hullumeelne mõte! Aga või ta siis alla andis. Kui ma vabatahtlikult ei olnud nõus minema, siis viis ta mu vägisi vette. Ise tuli muidugi ka. Aga vees ei olnud need lained üldse nii kurjad ja loksusid vaikselt omasoodu kalda poole. Perenaine viskas mulle vees mänguasja ja mina sain sellele järele minna. Või noh, mis minek see on, kui jalad põhja ei ulatu. No käis kah selline tegevus. Võib vist isegi päris lõbusaks lugeda. Igal juhul oli see ujumine lõbus, kui seda sai teinekord veel teha koos Dakotaga. Inimesed olid ka kaasas ja loopisid meile mõlemale mänguasju, aga ikka on lõbusam Dakota oma ära napsata, kui enda oma püüdma hakata. Igal juhul olin ma Dakotast enamasti kiirem ja sain tal mänguasja nina alt ära kahmata. Proua oli päris tige. Hi, hii! Aga ega ta ka midagi teha ei saanud, kui jalad põhja ei ulatunud. Polnud tal seal mingit jõudu, et mulle tõsiselt pasunasse sõita. Ainult uriseda sai, kui ma püüdsin tal ka suust mänguasja ära võtta.
Aga ärge te arvake, et ma selle meres käimise järgi jões ka käima hakkasin. Sellest Dakota fenomenist ei saa ma siiani aru. Mis asi teda sinna vette kisub igast asendist? Mina eelistan siiski kaldale jäämist, kui see on võimalik.
Teiseks kummaliseks tegevuseks viis perenaine mu näituse trenni. See oli niisugune asi, et kui traavi sammuga kenasti händleri kõrval jooksid, said talt vorsti ja kui ilusti liikumatult seisid, nagu händler su jalad pani, said perenaiselt vorsti. Lihtne söömise trenn igal juhul. Mis aga ei olnud lihtne, olid suured ja uudishimulikud hobused igalpool ümber. See oli esialgu päris jube, kui nad mitmekesi maa värisedes sind vaatama tulid, ja nad tulid alati, ja nii kõvasti nuusutasid, et mul karvad seljas liikusid. Aga tegelikult ei olnud nad kuigi ohtlikud ja püsisid oma aedades. Seega ma neid varsti enam ei kartnud. Mõttetud loomad.
Ühes sellises trennis siis vaatas händler, Karin, mu hambaid ka ja ütles perenaisele, et mul ju polegi hambaid. Väga inetu temast! Mul on hambad täitsa olemas. Kuidas ma muidu oleksin saanud kõike seda purustustööd teha, millest juba varem kirjutanud olen? Mul on väga head ja tugevad hambad! Aga kes mind kuulab. Sellest tekkis igal juhul inimestel mõneks ajaks paanika ja muust enam ei räägitudki kui minu olematutest väikestest hammastest. Asi läks mõne aja pärast koguni nii kaugele, et mind veeti võõra autoga kusagile kaugele, kus mind salakavalalt uinutati ja minu teadmata minust igasuguseid pilte tehti. Ausalt öelda ei tunne ma ennast küll neil piltidel ära ja seepärast jääksin eriarvamusele inimestega ja väidaks, et neil piltidel ei ole tegelikult mina. Panen teile ühe sellise siia ka, millelt on siis näha, et mul siiski on hambad olemas ja kõik suured ning ilusad. No kellele mingeid mõtetuid pisikesi hambaid üldse vaja on? Kui see pilt ikka on minu hammastest...
Lisaks pildistati veel jalgu, aga nendega olid kõik asjaosalised rahul. No mida veel?! Paremaid jalgu ju annab tahta! Nendega on ikka väga mugav nii joosta kui hüpata.
Ühel päeval tegi perenaine jälle minuga alatuid trikke. Toas olles on mulle juba päris esimesest päevast peale keelatud trepist ülesse teisele korrusele minna. Seekord aga tahtis perenaine just nimelt, et ma läheksin ülesse. Väga kahtlane, ma ütlen teile. Aga eks ta oli kaval ka - võttis vorsti kätte ja meelitas mu juba peaaegu ülesse, kui ma siis kahe astme vahelt nägin, kui kõrgel me olime. Appi! Ma ei olnud nõus enam ühtegi sammu astuma. Söögu oma vorsti ise. Aga te võite juba arvatagi, et ega mind jälle ei kuulatud ja peale väikest paanikat sunniti ikkagi ka need viimased sammud ära tegema ja teisele korrusele jõudma. 
Oleks siis sellega lugu lõppenud, kus sa nüüd! Nüüd tuli välja, et teisele korrusele pidin ma minema selleks, et mind saaks pesta. Miks küll? Oma meelest olin ikka küllalt ilus ja puhas ja just täpselt nii lõhnav, nagu üks õuekoer olema peab. Ja ma ei armasta vett! Perenaine tegi mind aga põhjalikult märjaks ja siis veel seebiseks ja siis lodistas veel hulk aega, et ma olin igal juhul kogu oma väärikuse kaotanud ja pidin ainult ootama, millal see jama lõpeb. Õnneks sai pärast veeprotseduure rätikuga mängida. Perenaine püüdis mind rätikuga hõõruda ja mina püüdsin tal rätikut käest ära tõmmata. Selline lahe mäng, kus võitjat polnudki.
Aga kõige lõpuks pidi ju jälle trepist alla minema. Seal ma ka püüdsin esialgu keelduda selle kipaka - kitsa, libeda ja hõreda, trepi peale astumast. Perenaine läks ees ja kutsus mind järgi, aga no mitte ei tahtnud jalga astmele panna. Ma isegi kaalusin korra või paar, et hüppaks otse. Ma polnud küll enne nii kõrgelt hüpanud, aga no kui hull see ikka olla võib? See mõte jälle perenaisele kuidagi ei sobinud. Lõpuks tuli ikkagi vorst appi võtta ja ta ise tuli minu kõrvale nii, et ma ei näinud, kui kõrgel me just olime ja sain seina äärest siiski alla. Uhh! Et te ei arvaks, nagu ma üks igavene tossike oleks ja kõike kardaks, ja et mulle endale ka sellist muljet ei jääks, siis tahtsin trepist alla jõudes varsti seda trepi harjutust korrata, aga siin olid inimesed jälle pähe võtnud, et nüüd on mulle trepp ikkagi keelatud. No mõtelgu ükskord välja, kas siis tohib trepist käia või ei! Saa sa neist aru.
No peale seda trepi ja dušši jama lõhnasin ja läikisin ma ikka hulk aega. Sellisena viidi mind ka ühte koerte kogunemise kohta. See oli väga omapärane. Seal oli palju koeri. Ikka kohe väga palju. Ja enamus olid sellised, kelle sarnast ma kunagi enne näinud ei olnud. See oli lausa huvitav. Aga ega mul ei lubatud kohe igaühega tutvuma hakata. Mõni oli vähe õel ka. See oli siis koht, kus me saime Kariniga enne näituse trennides õpitut kõigile ette näidata. No ma arvan, et ma olin väga tubli ja sain selle ülesandega suurepäraselt hakkama, sest mulle anti mingi punane lipsuke keti külge ja kõik inimesed olid väga rõõmsad. Mind koguni pildistati mitmelt poolt. Kuigi, valvsust ei tohi kaotada ka sellises kohas. Ohud võivad sind igalpool varitseda. Näiteks, keset pildistamist, tahtis korraga punasekirju ringi lint mind kägistama tulla. Aga ma olin väga kiire reageerima ja hüppasin eest ära. Pärast perenaine näitas, et tegelikult on see lint kahest otsast kinni pandud ja vaatamata üritamisele, ei saa ta mulle midagi kurja teha. No siis saime edasi pildistada.
Vot selliste tobedustega olen ma siis suvi läbi tegelenud lisaks asjalikele ja lõbusatele igapäevastele toimetamistele. Aga selleks korraks jälle kõik ja kui midagi mainimisväärset peaks toimuma, eks ma siis kirjutan teile jälle.
Kohtumiseni!
No comments:
Post a Comment