UUS AASTA

Igav, igav, igav!
Ma ei ole sel aastal mitte midagi teinud. Kujutate te ette, et ma teen mitte midagi? See on kohutav!
Eelmisel aastal sai ikka sageli perenaise ja Dakotaga põlluvahel jooksmas käidud. Nii lumes, kui vihmas, kui päikesepaistes. Väga mõnus ajaviide!

Eelmisel aastal läks kõik ikka rõõmsalt ja teguderohkelt. Peale pausi hakkasin uuesti kaitsetrennis käima. Nüüd ma tean, et see kaitse ongi see, mida minult oodatakse. Ma pean seda meest sõimama nii vastikult, kui võimalik ja vastutasuks saan hambad patja lüüa ning temaga võidelda. Võitjaks jään muideks alati mina! Peale pausi on need trennid kolinud ühte suurde kõledasse ruumi, aga see ei tee asja hullemaks. Mulle, vastupidi, on nüüd hakanud need trennid isegi meeldima. Ma saan ennast tunda seal nii suure, tugeva ja tähtsana. Peale lõpu hüpet ei taha ma enam kuidagi autossegi minna. Kakleks veel veidi. Ja perenaine on ka minuga rahul. Aga sel aastal pole me ühtegi korda seal hallis käinud varrukameest sõimamas.
Peale pausi läksin ma ka oma hüppamiste trenniga ruumi sisse. No enam ma vorsti järele ei hüppa. Nüüd on mind lõpus ootamas pall ja peale pallile järgi hüppamist saan perenaisega veidi selle palli üle ka võidelda. On isegi lõbusam, kui vorstiga. Aga jälle - ei ühtegi hüpet sellel aastal :(
Eelmisel aastal tegi perenaine meiega ka üht kummalist trikki jalutuskäigul. Pani mulle rihmad ümber ja kõva kummiga kelgu külge. Dakotale pani minu laia kaelarihma ja võttis ta pika rihma otsa kätte. Ise istus aga kelgule ja hakkas siis meid edasi ajama. No esimesel korral me ei saanud ikka midagi aru. Mida ta seal maas istub - miks me edasi ei lähe? Ja kui hakkad minema, siis rihmad peavad kinni. Siis tulen jälle tagasi nõu küsima, aga tema ajab meid jälle edasi. Rihmad sassis ümber perenaise ja Dakota. Läks ikka hulk aega enne, kui sain aru, et peaksin Dakotale järele minema ja ka teel püsima. Tegelikult Dakota teab täpselt, mida peab tegema. Ta sai hästi kiita, kui ees liikuma hakkas. No ja ega mina ei saanud siis temast maha jääda. Ma ikka pingutasin talle järgi nii nagu jaksasin, aga perenaist järele lohistades ei olnud see kuigi lihtne. Lõpuks saime jooksma ja siis läks juba libedamalt. Järgmisel korral, kui meil jälle samad rihmad ja kelk küljes olid, saime kohe aru, mida tegema peab. Ainult suuna valikus ei olnud kohe üksmeelt. Kui aga vedama sai, siis jooksime pool oma jalutusmaast maha. Polnud hullu midagi, ainult Dakotat kätte saada mul ei õnnestunudki, sest tal oli perenaisega sohk ja kokku mäng: tema rihm oli minu kummist palju pikem, nii et tal õnenstus kogu aeg minu ees joosta. Aga jälle - sel aastal pole me kelgu ees jooksnud.
Seekord oli see neetud Uus Aasta veel palju hullem, kui eelmine kord. Juba kaua enne seda tõelist suurt pauku oli igal õhtul vähem või rohkem paugutamist ümberringi. Mulle see ei meeldi. Ikka eriti vastik, kui keegi pimedas niimoodi mürtsutab, et õieti pole aru saada, kust see hääl tuleb või kes seda teeb. Ainult pime ja mürisev. Ma läksin siis kuuti, kui jälle põmmutama hakati. Või kui võimalus avanes, siis tuppa ja enam ennast välja saata ei lubanud enne, kui oli pikemat aega rahu ja vaikus oli olnud. No aga see Uus Aasta...see ületas mu igasugused eelnevad õuduskogemused. See lärm oli kohutav! Ja lisaks veel vilkuvad tuled ööpimeduses ümberringi. See ajaks iga normaalse kuulmise ja nägemisega elusolendi hulluks. Ma ei kujuta ette, kas siis Dakotal on vanusega kuulmine nii kõvaks läinud, et ta kõigest sellest möllust sugugi välja ei teinud. Tal kõrv ka ei liikunud ja magas rahumeeli ukse ees edasi. Inimesed samuti, olid rõõmsad ja rahulolevad kogu selle põrgu sees. Õnneks lasid nad minu tuppa ja leidsid ilma akendeta ruumi, kus polnud vaja väga muretseda. Aga see oli ikka üsna kole. Jumal tänatud, et see tänaseks möödas on.

1. jaanuaril oli meil aga üks väga äge jalutuskäik. Hulk inimesi, mina ja Marco ning terve kari igasuguseid emaseid. See oli lõbus! Sai metsa all kõikidega koos ringi joosta, kuidas vaid jalgadest tuli. Nende emaste seas oli päris mitmeid, kes olid nõus minu mänguga kaasa tulema.

No vahest nad võtsid mind ka Marco juhtimisel kõik koos ette, siis pidi veidi tagasi tõmbuma, aga ega see mind ei häirinud, varsti jooksin jälle. Paraku - mets oli salakaval ja kuidagi olin ma oma jala jooksutuhinas katki teinud. Ikka nii katki, et verd lausa voolas käpa alt. Jalutuskäigu lõpus tehti mu jalale siis mingi kohmakas side ja pandi tuppa kinni.
No ja perenaine mässas siis iga päev mu jala kallal. Küll loputas sooja lilla veega ja sidus igasuguseid asju ümber. Aga jalg tegi ju haiget. Ma ei saanud lasta neil asjadel mu katkise jala vastas olla ja kui vähegi perenaise valvsa pilgu alt ära sain, tõmbasin need sidemed maha ning ravitsesin ennast ise. Tema aga pani jälle samamoodi sidemed tagasi. Õue laskmiseks pani koguni vastiku loperdava ja krõbiseva kilekoti ümber jala. No ma tema rõõmuks seda veidike hoidsin, kuid kui pikemaks üksi jäin, siis võtsin ikkagi jala vabaks. Ma ei oleks ju saanud nende asjade alt oma jalga ravida, aga jalga oli hädavajalik ravida, sest see tegi väga haiget. Ma koguni õppisin neil päevil kolmel jalal üsna osavasti liikuma. Aga perenaise piinavõtted ei piirdunud ainult sidemete ja kilekottidega. Ta pani mulle kaela mingi kohutava kõva torbiku, mis takistas mu vaadet ja liikumist. Sellega ei saanud ikka mitte midagi teha. Milleks niisugust asja veel vaja oli? No õnneks oli see kõva materjal siiski nõrgem kui mina ja ma suutsin ennast päeva lõpuks sellest vabastada. Perenaine oli muidugi visa ja ei andnud veel alla. Tõi mulle uue sarnase asja ja saatis sellega välja. See uus oli veidi tugevam ja mina olin sellise jamaga liikusises veidike osavam. Lõpuks ma sain sellega koguni kuuti mindud. Teate, kaval tuleb olla. Väljas oli ju märg ja vastik ilm, kuut aga soe ja kuiv. Istusin siis kuudi suul, pea väljas ja tagumik sees. Vihm krõbistas pea kohal vastu torbikut. Ja siis tulin selle peale, et kuuti sisse tagurdada. Torbik tuli kenasti kaasa ja kuudis ma olingi :) Aga kui oli vaja välja tulla, et perenaise kutse peale sööma minna, siis ei tulnud see trikk mulle kohe meelde ja ma ei mahtunud enam kuidagi kuudist välja. No õnneks perenaine ka kuulis, kuidas ma hädas olles tulemuseta kuudis kolistasin ja tuli mulle appi. Järgmisel päeval võtsin oma jõu ja mõistuse kokku ning lõhkusin ka selle segaja kaelast ära. Seekord oli minu võit. Rohkem mulle neid kaela ei topitud ja ka sidumisega ei kiusatud mind enam. Tänaseks ei tule mulle enam meeldegi, et ma vahepeal kolmel jalal käisin. Saan juba täiesti normaalselt joosta ja hüpata. Kuigi, oma aiast välja mind seda tegema pole lastud. Mis asja see perenaine mind sel aastal kiusab? Kas see kodu arest ükskord otsa ka saab või jääbki nüüd nii? aga eks ma teile pärast jutustan, kuidas selle kehvasti alanud aastaga kulgenud on. kuulmiseni!