Nädalavahetusel käisime Marcoga sünnipäeva tähistamas. Võtsime karja tibisid kaasa ja panime metsa. Kõik oleks suurepärane olnud, aga üks kutsikaohtu isane kleepis ennast ka seltskonda kaasa. No oleks ta siis oma positsioonile vastavalt tagasihoidlikult käitunud, aga ei, muudkui kabistas meie emaseid ja püüdis rivis minust ettepoole minna.
Marcoga oleme me juba vanad semud. Seepärast oli täiesti ok temaga koos metsas hängida, aga see Oodin on ikka üks paras puupea. Lõpuks hakkas juba ära tüütama, et me Marcoga mõlemad pidime talle kogu aeg meelde tuletama, et kui ta juba kaasa pressis, siis võib käia ainult meie sabas kolmandana ja emastest hoidku eemale. Tema tegi ennast meie füüsilise märkuse peale madalamaks kui muru, aga hetke pärast hakkas jälle samade sigadustega pihta. Ja nii kogu jalutuskäigu aja. Eriti kõva peaga tüüp!
Aga tibid olid toredad! Mustad, valged, hallid ja punased - mida ainult hing ihaldab. Ma leidsin ühe täpselt endasarnase tipsi - halli ja lühikese sabaga. Meil klappis kohe väga hästi :) Temaga sai päris jõuliselt mürada ja tagaajamist teha. Kas Marco ka mõne silmarõõmu sai, ma ei pannud tähelegi. Aga karta on, et ta oli oma võõrustaja ehk peoperemehe rolliga nii hõivatud, et kellegi konkreetse jaoks aega ei jäänudki. Vaene mees! Oleks võinud omale mõne nõrkushetke ikka lubada.
No jah. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult olid inimesed ka ikka kaasas. Meil oleks muidu kogunemisega veidi keeruliseks kiskunud. Aga ega nad meid ei seganud. Neil oli oma pidu, meil oma. Jõid sampust, kallistasid puid ja kive ning lobisesid muidu niisama.
Järgmisel aastal kindlasti kordame. Igavesti lahe üritus oli!
No comments:
Post a Comment