SUVESPORT

Suvi on päris põnev aeg, aga ka äraütlemata väsitav. Siin on kaks olulist momenti, mis muudavad aja igal juhul väsitavaks: esiteks kuumus ja teiseks päeva pikkus. Katsugu mõni inimene suvekuumuses kasukaga päikese käes joosta ja hüpata. Keegi ei tuleks selle pealegi, et midagi niisugust teha, aga meie, koerad, peame seda ikka tegema. Ja suvel seda enam, et päevad on nii pikad, et perenaisel jätkub aega peale töölkäimist alati midagi ka minuga teha. No tööpäevadel pole hullu, aga vabal päeval jõuab ta mu ikka päris ära väsitada enne, kui hämarduma hakkab. Ikka kaks või vahel ka kolm ala ühes päevas korraga.
Ma parema meelega lebaksin selle keskpäevase aja kusagil kivise majaseina varjus, mitte ei hüppaks mööda platsi ringi. Aga kes siis minu käest küsib.
Sel suvel on mulle lisandunud veel üks tegvus, nagu jäljeajamisest, kuulekuse ja kaitse tegemisesgt ja ujumisest ning jalutamisest veel vähe oleks. Nüüd käime aeg-ajalt metsas jooksmas. Või mis "käime" - mina jooksen, aga perenaine on laisa inimese kombel jalgratta seljas ja liigutab ennast ikka oluliselt vähem, kui mina. No eks see esimene kord oli vähe hirmus. Mulle pandi lai kaelarihm ja lühike nöör selle külge, mille teine ots oli jalgratta mingi logiseva ja koliseva seadeldise küljes. Nöör oli ikka nii lühike, et ega mul kusagile väga minna ei olnud sealt ratta kõrvalt. Pidevalt oli hirm, et ratas tuleb selga või saan perenaiselt põlvega. Eriti jube oli pidurdamise heli. Seepärast püüdsin pigem aeglasemalt liikuda, et poleks põhjust pidurdada. Samas jälle väga aeglaselt ka ei saanud, siis hakkas nöör mind järele sikutama. Ühelegi lõhnale metsas reageerida ei tohtinud, kohe sain perenaiselt kurjustada ja nöörist ratta kõrvale tagasi sikutatud. No õnneks oli siiski perenaisel minu vastu nii palju halastust, et lõpuks lasi mind nöörist lahti ja ise tuli ratta seljast maha ning päris viimased meetrid sain oma asjad ka ära aetud.
Järgmistel kordadel läks muidugi juba libedamalt. No eks ma ju õpin, mida minult oodatakse ja ega see kindlasti pole nüüd ka kõige hirmsam sport, mida teha.
Palju hullem on näiteks ujumine. Saan aru, et maitsed on siinjuures erinevad. Dakota ei vahetaks ilmselt ujumist ega jooksmist mingil tingimusel ühegi platsi- või põlluharjutuse vastu. Aga mina tema veehullust ei jaga. Kuigi,… ka siin on meeldivaid erandolukordi.
Näiteks käisin möödunud nädalavahetusel ühe ilueedi juures puhkamas. Kutt kutsus Coca endale külla, aga kuna Coca meespool on oma haige seljaga rivist väljas kodus koti peal, siis kutsuti mind ihukaitseks kaasa. No teate küll, nii igaks juhuks, et paljugi mis kutsujal mõtteis mõlgub. Oma tuttav kutt kõrval on ikka turvalisem. Kuigi, omavahel öeldes ei vaja see Coca küll mingit kaitset. Ta on ikka superbitch ja saab endaga suurepäraselt ka ise hakkama. Korra ta seda ka kutsujale valjuhäälselt läbi aia teatas. No ma ei tea, mis siivutusi Jussike talle sealt läbi aia kõrva sosistas, aga lärmiks selle peale igal juhul läks. Koguni nii hullusti, et meiega kaasas olnud perenaised sekkuma pidid.

Mina üldiselt riidu ei kisu, aga et oma ülesannete kõrgusel olla, siis aeg-ajalt käisin ikka kõrge sabaga värava tagant vaatamas, kas kõik on kontrolli all ja kui me kõik koos randa läksime, siis moe pärast tegin Jussile madalat häät ka, et ta ei arvaks, nagu tegu oleks mingi poisikesega, kellega ei pea arvestama. Tagantjärele usun, et täitsin oma rolli sellel väljasõidul hästi, sest Juss oli sunnitud meist pidevalt piisavale kaugusele hoidma, kuniks meie Cocaga ujumas käisime või grillisime.

Antud kontekstis ei teinud ujumist meeldivaks mitte niivõrd asjaolu, et me seda koos Cocaga tegime, kuigi ka see oli muidugi motiveeriv, et sai tema nina eest talle visatud palli ära võtta, vaid pigem see jube kuumus, mis antud kohas valitses. Sellises kõrvetavas päikeses oli meri kidlasti parim koht, kus olla. Vees rabeledes ei hakanud sugugi palav, vaid pigem oli mõnus ja see jahutav tunne kestis ka mõnda aega peale veest väljatulemist, kui kasukas veel märg oli. Ning kui hea uni veel pärast kõike seda tuli…
Aitähh Jussile kutsumast! Ei tea, kas ta teinekord enam kutsubki, tema meie külaskäigust seda lusti ehk ei saanud, mida lootis, aga minul oli igatahes tore ;)
No ja kui suvistest sportimisvõimalustest juba rääkida, siis peab siia kindlasti lisama ka kaevamise. Kuuma ilmaga on see aias ainulaadne võimalus omale jahedamat küljealust saada. Tõsi, meie aedik on sellega pisut konarlikuks muutunud, aga sile muru jala all ei kaalu ülesse mõnusalt jahedat maapinda külje all, kui värskelt kaevatud auku magama keerata. Perenaisele minu nimetatud ajaviide muidugi ei meeldi, aga kes temalt küsib ;) Oma tuba - oma luba. Omas aias kujundan ise.