Käisin suve lõpus ühel suhteliselt kummalisel üritusel. Üks Dakota vana kallim, Volli, kutsus teda oma juubelile. Dakota aga, vana toriseja mutt, ei tahtnud minna ja saatis minu ennast esindama. No mis te arvate, kuidas sünnipäevalapse tuju oli, et pruudi asemel üks noorsand saadeti?Aga kui ma seda kogunenud seltskonda nägin, sain Dakotast täitsa aru, miks ta ise minna ei tahtnud. Volts oli sinna mitu noort emast kokku kutsunud. Ega siis üks vanem daam ei saa lubada endale seltskonnas noortega konkureerimist sünnipäevalapse tähelepanu eest.
Nüüd oli aga olukord vastupidi. Vana känd pidi minu ja ühe juuniori eas foksikesega konkureerides tüdrukute tuju üleval hoidma.
Aga no need tibid olid kõige kummalisemad loomad, keda mina näinud olen. Üks oli must ja teine oli valge. Igavesed libedikud ja õrnukesed. Samas karjast polnud neil mingit ettekujutust. Ma küll püüdsin neile jalutuskäigul reegleid tutvustada, aga nad olid ikka harukordselt kõva peaga. Eriti see must. Muudkui tormas teistest eemale ja isegi minu karmimatele selgitustele karja koos olemisest ei reageerinud arusaamisega. Hakkas mind hoopis kartma ja hoidis sealt kaugemale, kus mina liikusin.
Valge oli veidike parem. Ta ei kippunud nii hullusti ringi liduma. Kui ma ikka tema ja mere vahele sain, siis ta sai aru küll, et ei tohi vette põgeneda ja keeras otsa ringi. Aga no ainult veidikeseks. Aga temaga kahekesi olles andis täitsa mängida ja teineteist taga ajada.Hirmus veelembelisedloomad olid need kaks küll. Äkki polnudki koerad, vaid mingid segud ... hüljestest...?
Foksik oli aga hoopis rihmas terve aeg ja temaga tüli polnud. Ju talle polnud kombeid õpetatud, et saaks lahti lasta.
Sünnipäevalaps oli vahelduva eduga rihmas ja lahti. Me alguses tervitasime teineteist ära ja siis oskas ta kenasti eemale hoida. Eks elu ole ikka selleks vanuseks midagi õpetanud. Mõistlik mees.
Pärast sai veel sünnipäeva sööki ja jalutuskäiku metsas ja koju sõites oli mul ikka pikka aega järelemõtlemist, et mis loomadega ma siis nüüd oma päeva mööda saatsin.Huvitav igal juhul.

No comments:
Post a Comment