NÕME PÄEV

Tahan teiega oma pahameelt jagada. Minu eelmine nädalavahetus lõppes äraütlemata nõmeda pühapäevaga. Algas juba kõik sellega, et iga veerand tunni tagant sadas pool tundi vihma ning puhus päris kõva tuul. Tavaliselt teeme ikka nädalavahetustel trenni. No nii ka seekord. Eelmisel päeval olime teinud kaitseharjutusi ja ühe jälje, mis jäi nii hilja peale, et oli juba praktiliselt pime. Õnneks pole mulle jälje ajamiseks silmi tarvis ja oma õhtuse konservi leidsin ka kuuvalgel ülesse. Kaitses oli tol päeval päris palju rahvast ja ma kohe kuidagi ei saanud aru, kuhu mind haukuma saadeti. Aga jah, peale teist korda olin siiski veendunud, mida mult oodatakse.
Selle pühapäeva hommikul aeti mind juba üsna vara välja. Kõigepealt ootasime kusagil bensiinijaamas, kus mind ka veidikeseks nuuskima lasti ning teistele inimestele, kes seal kohapeal puntis olid, näidati. No mida iganes. Saa sa neist inimeste asjadest aru, mida ja miks tehakse.
Mõne aja pärast hakkasime jälle autode kolonnis liikuma ja jõudsime põllu äärde. Põllu ääres oli nagu alati - mõned inimesed ja koerad ja hulk ootamist. Lõpuks võeti mind ka jäljele. Andsin oma tavalise raporti ja läksin jäljele. Alguses toitu seekord ei olnud. Esimese viiekümne sammu peal ka mitte. Otsisin päris hoolikalt. Aga siis tuli ese. Eseme juures lamades ja perenaist oodates  püüdsin aega kasulikult kulutada ja nuhutada, kas kusagil eespool või külgedel on vorsti lõhna tunda. Ei olnud. Seega oli lootust perenaiselt saada. Oma arust olin üsna kiire ja otse, et oleksin võinud vorsti välja teenida. Perenaine siiski nii ei arvanud ja saatis mu edasi. No jälg oli ju tegelikult lihtne. Üsna värske ja pehmes rohus. Kui poleks tuult ja vihma olnud, siis oleks lausa igav olnud. Nurk oli lihtne, aga siiski mitte selles kohas, kus ma algul oletasin, et see võiks olla. Edasi oli jälle lootust vorsti leida, kui esimese kümne sammu peal hoolikas olla. Olin tõesti väga hoolas, aga vorsti ei leidnud. Aga siis ma lõpuks leidsin - mitte küll vorsti, aga notsu jäljeraja. Esimesel sirgel olin juba nende pahupidi keeratud kamarat leidnud. Vot see oli juba midagi huvitavamat. Olin juba päris palju mööda seda notsu rada edasi läinud, kui avastasin, et perenaine üldse järele ei tule ja jäljenöör jõnksatas kurjakuulutavalt, kui täies pikkuses sirgeks oli läinud. Uups! Siis meenus küll, et me tegelikult ju ajame hoopis perenaise, mitte sigade jälge. Tuli natukene otsida, aga õnneks ei olnud see õige jälg mitte väga kaugel. Sain selle kätte ja jätkasin eeskujulikult tööd. Ega ma nüüd enam väga vorsti ei lootnudki. Aga jõuaks lõppu, saaks palligi. Jõudsingi teisele esemele. Lamasin ruttu ja otse ja üldse ei nuuskinud ringi. Perenaine aga polnud ikka rahul. Võttis eseme ja lõpetas minuga jälje ajamise. Aga palli ei andnudki???!!! Pidin veel mõne aja põllu peal vedelema, kuniks üks võõras naine minu seajälje ajamist teistele kommenteeris. Ma püüdsin perenaist pilguga hüpnotiseerida ja talle oma palli meelde tuletada. Ja teate, lõpuks see toimiski :) Mind võeti kõrvale ja saingi oma palli. Mitte küll piki põldu sellele palju kordi järele joosta, vaid perenaise käest, aga siiski. Ma ju olin ikka enam-vähem tubli olnud.
Seejärel sõitsime platsile. Seal oli päris mitu inimest ja koera veel. Ilm oli endiselt sant. Õnneks sain autos oma korda oodata. Muideks, perenaine ostis mulle ja Dakotale selle hooaja lõpuks uue auto, millega trennis ja jalutamas käia. See on nüüd nii suur, et saame Dakotaga kõrvuti puurides olla (puur on ka uus) ning ruumi jääb veel ülegi. Päris mõnusasti pehmelt sõidab ka, aga on vaja üsna kõrgele hüpata. Mulle on see muidugi tühi asi, aga Dakota mutt vajab abi. Tema jaoks on kaldtee, mis viib teelt auto luugi ääreni, et ta hüppama ei peaks. Aga ta suudab ka sellelt umbes igal kolmandal korral alla kukkuda, kuna on teele viltu peale läinud või püüab liiga kiiresti ülesse minna. Täielik koba!
Aga tagasi selle märja pühapäeva juurde. Kui mind platsil välja võeti, tegime oma tavalised sissejuhatavad harjutused ja läksime raportile. Minu kõrval oli üks suur dobermann raportil. Ma olen korra enne ka sellist looma näinud. See oli umbes kaks kuud tagasi. Samuti ei antud tol päeval põllul vorsti, kuid jälg oli lühike ja lihtne ning kuulekuse platsil ei premeeritud sugugi ja pidin lamama samal ajal, kui üks dobermann platsil toimetas. Sel korral seal oli perenaine minu üle väga uhke ja talle anti mingi läikiv kopsik ka. Mulle anti lõpuks pakk toitu. Asi seegi - eks. Aga mitte tollest päevast ei pidanud ma rääkima.
Tagasi oma viimase vihmase pühapäeva raporti juurde. Alustasime kõrvalkäiguga, nagu ikka. Pöördel palli ei tulnud, inimrühmas palli ei tulnud. "Istu" ja "Lama" tegin väga kiiresti ja ootasin pingsalt oma preemiat. Ei midagi. Perenaine unustas seejärel "Seisa" harjutuse hoopis teha ja läks otse hantlile. Hantlil olen alati palli saanud. Perenaine teeb sellega mul tuju heaks, kui olen hantlit tagasi toomas. Läksingi ruttu hantlile järele, aga tagasi tulles seisis perenaine täiesti ükskõikselt, nagu oleks harjutuse unustanud. Ma jäin kohe veidi kõhklevaks, et kas ikka sai õiget asja tehtud. Aga no kuna perenaine jätkas, siis ikka mina ka.

Tegime hantliga oma hüpped. Muidugi ilma pallita :S ja siis lõpuks edasisaatmine. Ilmselt seepärast ma palli ei saanudki, et see ootab mind hoopis platsi lõpus. Jooksin nagu jaksasin oma preemia poole, aga "Lama" käsk tuli enne, kui ma kohale jõudsin. Otsustasin käsku eirata ja oma palli siiski ära võtta. Aga teine käsk tuli ka ja siis ma enam ei julgenud perenaist eirata. Talle see väga ei meeldi, kui ma teda ei kuula ja mulle ei meeldi, kui talle ei meeldi. Perenaine tuli ja võttis mu kõrvale. No selge, et ma selle peale enam palli ei saanud. Mind viidi püsilamasse, kui dobermann hakkas oma harjutusi tegema. Dobermanni harjutused olid veidi teistsugused, kui mulle on õpetatud, aga mis see minu asi on. Mina vahtisin perenaist, kes eemal seisis, et mitte oma premeerimast maha magada. Ma nüüd ei tea, kas ma tõesti ei märganud seda premeerimise hetke või seda siiski ei olnudki. Igal juhul tuli perenaine minu juurde tagasi, võttis mu kõrvale ja marssisime koos plati äärde ilma igasuguse pallita. Ja siis muudkui ootasime. Kuniks dobermann platsilt ära tuli ja kuniks veel üks koer oma harjutusi tegi. Vastik paks vihm muudkui sadas ja meie muudkui passisime tühja. Siis veel mindi platsile tagasi sama seltskonnaga, kellega raporteeriti ja siis passiti veel hulk aega, kuniks meie kõigi etteasteid arvustati.
 Ajaviiteks urisesin teise sakslasega. No ja siis, kui ma ikka olin juba maksimaalselt tüdinenud. Lendas korraga mu pall. Hurraa! Päev oli päästetud. Sain oma pahameele palli sikutamisesse panna ja lõpuks rahulolevana palli autosse viia. Sain ikkagi! Olin ikkagi tubliks tunnistatud :)

Aga sellega polnud minu trennitamised veel läbi. Autos kasukat kuivatades kuulsin tuttavat häält, mis minus tahtmatult adrenaliini tekitab. Kaitse trennide varrukamees seletas valjul häälel otse minu auto kõrval. No ja ei läinudki enam palju aega, kui juba haukusidki teised koerad kaitseplatsil ja tuli ka minu võimalus platsile minna. "Võõras" käsklus platsi ääres ei jätnud enam mingit kahtlust, millega mul järgmiseks tegemist tuleb. Aga ma talle näitan! Olin otsustanud näidata, mida ma oskan. Tegin kõike, nagu olime ennegi teinud. Varrukamehe üle sain täiega ülbata. Vähe puudus, et oleksin teda rinnust hammustanud. Tundsin ennast suure ja kiire ja vägevana. Perenaisega koos tegime oma liikumisi ja ajasime varukameest mööda platsi ringi.  Ohh, ma olin tubli!
Aga lõpuks saabus kõige suurem pettumus. Seekord pidin minema autosse ilma varrukata. No sellist asja pole küll enne olnud, et ma varrukat autosse viia ei saa. See oli küll ülekohtune, sest ma tundsin, et tegelikult oli minu võit. Nüüd aga jäi võidust ikka kuidagi kaotuse maik külge.
Et noh, oli seekord selline nõme päev. Palju pingutamast kehva ilmaga ja ikka väga vähe saadud selle suure töö eest. Aga ehk järgmine kord läheb jälle paremini. Vahel lihtsalt on selline päev.