SUVE PUUDUTUS

Täna oli eriti suvine päev. Juba ammu ei ole talvest mingit jälge, kuigi ka kevad tuleb justkui vaevaliselt. Päikest väga palju pole ja üldiselt on külm, pime ja märg, nagu sügisel...või siis talvel...või jah, kevadel.
Oleme juba mõne aja eest alustanud jälle põllul käimisega. Päris lahe on, kuigi, minu meelest ei olnud eelmisel hooajal need jäljed nii pikad, keerulised ega vähese lõhnaga. Maapind oli hiljuti veel külmunud ja rohi on eelmisest aastast kuivanud. Päris keeruline on sealt seda õiget lõhna leida. Seda enam, et lagled on kõik põllud ära reostanud ja teised, kes meiega põllul on, pidevalt minu jälge rikkumas käivad ja tahavad mind tugeva värske lõhnaga algsest jäljerajast maha meelitada. Perenaine on ka hirmus karm nende eksimuste suhtes. No tõesti - kust mina tean, millist inimest ma jälitama pean? Alati olen läinud sinna, kuhu lõhn läheb ja nüüd ei tohi. Nüüd tuleb valida - ja õigesti valida. Mul on ikka pea päris sassis teinekord.
Sellel tänasel, lausa suvekuumal päeval, oli kohe eriti raske. Talvekasukas ja harjumatu päike. Nii palav oli ja jälg oli niiiii pikk. Kusjuures päike oli jäljelõhna sellelt kuivalt rohult pea-aegu ära aurutanud. Olin juba väga lähedal loobumisele. Mitu korda jätkasin vaid austusest perenaise soovi vastu. Aga lõppu jõudsime :) Sain oma konservi ja palli ning olen juba perenaisele andestanud enda sellise karmi proovilepaneku.

Kuid sellega polnud veel päev õhtus. Põllult sõitsime platsile. No seal oli tegelikult palju kergem, sest midagi uut minult ei oodata ja kõike seda olen juba pikka aega teistes kohtades ka teinud. Täitsa lõbus on perenaiselt palli välja pressida. Lõpuks ma alati saan selle. Kuigi, kui nüüd aus olla, siis on ka siin üks pisiasi, mis mind häirib. See on edasisaatmine. Platsi lõpus on alati pall, aga mitte alati ei lubata mul seda võtta. Teinekord jälle just pean võtma. Vot see teeb tigedaks - otsustagu juba ära, kas pean minema või ei pea. Mul pole seda harjutust alustades kunagi õrna aimugi, mis tujus siis seekord perenaine on ja kas peab minema või peab poolel teel lamama jääma. No ma siis püüan seal kahe vahel laveerida - justkui minna ja samas olla valmis mitte minemiseks. Ma ei tea - tundub, et see siiski ei ole päris see, mida perenaine tahab.
No tehtud see kuulekuse pool ka sai, aga inimestel oli hoog üleval ja mitte ei tahtnud lõpetada. Siis võeti meid veel välja ekstra pildistamiseks - sätiti nii ja naapidi ja oldi täiesti mõttetud.
Aga lõpuks siiski otsustati platsilt ära minna ja siis tuli päeva parim osa - grillimine. No kas pole nagu päris suvi kohe? Mulle nii meeldib grillimine. Lõhnad on nii magusad, mis siis levivad ja igal pool on nii palju söödavat ripakil. Ja -jah, ma tean, et inimesed ei anna mulle midagi, aga proovida ikkagi tasub.

Aga ...kui külalised hakkavad ära minema või laudu hakatakse koristama, siis leidub ikka hetk, kui kedagi pole ja ma saan midagi enda lõbuks kõrvale panna.

Muidugi, see tänane päev oli vaid suve virvendus, kuid tekitab juba ootuse tõelisest kuumast hooajast, kui mulle väga palju aega pühendatakse perenaise poolt ja ma saan ennast sajal erineval moel tõestada ning päikese asemel peab hoovis varju püüdma...