TEST

Möödunud pühade ajal pandi mind tõsiselt proovile.
Algas päev, nagu tavaline vaba päev ikka: mulle süüa ei antud, Dakotale anti. Mind pandi auto peale ja sõideti kusagile poe juurde. Ikka viinerit ostma, mida mulle põllule peita - mis siis muud. Sel korral oli koos päris kirju seltskond mulle seni tundmatuid inimesi ja koeri. Poe kõrval parklas anti mulle võimalust nendega veidi tutvust teha. Ja tuli välja, et inimesed tahtsid minuga ka lähemalt tuttavaks saada. Olid mul karjas ümber ja sügasid mingi piiksuva jurakaga mind sõbralikult kõrva tagant. Ega see mind väga enam imestama ei pannudki. Inimesed teevad pidavalt mingeid mulle arusaamatuid veidrusi, aga üldiselt on nad toredad.

Siis sõitsime põllu äärde. Muudkui sagiti seal oma koertega ringi ja mina ootasin, kuniks mind ka jäljele lasti. Väga pikalt ei pidanudki ootama. Kohtunikku mängis seekord üks täiesti võõras mees. Parklas kohtusin temaga elus esimest korda. Jäljel ei olnud seekord ühtegi vorsti ega teragi maiust. Ütlen seda täie veendumusega, sest töötasin iga sammu jäljest korralikult läbi. Ja esemete eest mulle ka midagi ei antud. Esimesest esemest saan veel aru. Enne seda oli olnud nurk, kus ma olin otsimisega veidi liiga hoolas ja kontrollisin ka sealt, kus jälge polnud. Aga ma tahtsin olla täiesti kindel. Kuna esimeselt esemelt midagi ei antud, siis korrigeerisin ennast ja ei kaldunud teisest nurgast enam sentimeetritki kõrvale. Aga ikka ei leidnud midagi. Ausalt öelda tekkis juba hasart, millal ma vorstini jõuan. Lõpuks tundsin eseme lõhna ja kaotasin veidi enesevalitsuse - kontrollisin jälje kõrvalt, kas ehk on sinna midagi poetatud. No ei olnud. Ja siis ei andnud perenaine ka teiselt esemelt mitte midagi. Ju ma polnud siis ära teeninud. Liigne agarus olla ogarus.
Põllult sõitsime platsile. Selles polnud ka nagu midagi erilist. Aga rahvast oli sel päeval ikka päris palju ja koeri ka. Sellise hulgaga läheb trenni tegemine reeglina väga pikaks. Seega sättisin ennast autos mõnusasti magama ja jälje üle järele mõtlema. Üks hetk siis tuligi perenaine mulle järele, et platsile minna. Pakkusin talle minnes väga ilusat kõrvalkäiku ja saingi palli kätte. Algus oli igal juhul paljulubav. Platsi servas pandi mind siis lamama. Perenaine hakkas rihma ära võtma. Samal ajal teine koer lamas ka samas. Isane. Vahtis mind ülbelt. Ega ma siis ka mõni algaja pole. Vaatasin sama ülbelt vastu ja jorisesin ka veidi hästi madala häälega. Aga too kutt oli ikka täiega nõrganärviline - kargas püsti ja mulle hammastega kõrri. Õnneks reageerisin kiiresti ja ründasin vastu, et ta head haaret kusagilt ei saaks. Inimeste reaktsioon oli ikka kordades aeglasem. Saime veidi ragistada enne, kui meid lahutati. Uhh! Siin peab ikka igal sammul ettevaatlik olema. Alati peab olema valmis rünnakut märkama ja ennast kaitsma. Perenaine tegi küll pärast nägu, nagu poleks mingit vahejuhtumit olnudki, kuid tegelikult tal ikka veidike adrenaliin tõusis. Tundsin sead selgelt. Mängisime veidi palli ja läksime autosse tagasi. Oligi kogu mu trenn??!!
No tegelikult siiski ei olnud. Varsti läksime uuesti. Aga see teine kutt oli õnneks platsilt kadunud. Tema asemel oli üks punase ja mustaga leebe proua. Ma igaks juhuks ei teinud temast välja. Alustasime oma skeemidega. Alguses olin küll väga tubli, kuid kui me kõrvalkõnniga väga inimeste peale läksime, siis ma ei suutnud siiski oma hirmu täielikult valitseda ja kõõritasin rahvast, et ega sealt keegi äkki välja ei karga. No läks õnneks. Kõik jäi rahulikuks ja ma sain perenaist edasi jälgida. Me tegime ikka kõik harjutused läbi, mida ma tean, aga palli ei antud mulle kordagi. Õnneks sai juurde kutsumisel ja hantli toomisel joosta ja hüpata, mis selle trenni veidi lõbusamaks tegi. No ja lõpuks oli edasi saatmine, nagu ikka. Ja seal pidi ju pall olema! Kus siis mujal? Aga ma ei saanudki seda teada, kas pall oli või mitte, sest seekord oli siis jälle SEE kord, kui perenaine mu jooksmise lama-käsuga ära katkestas. Väga vastik! Esimese hooga käis mul peast läbi mõte seda käsku eirata, aga siis meenus, kui veenev perenaine võib oma käskude täitmise nõudmisel olla ja lõpuks otsustasin siiski lamada. Perenaine tuli juurde ja väga tige ei olnudki, aga palli ma ka muidugi ei saanud. Üks harjutus oli veel jäänud. Viimane võimalus. Püsilamamise harjutus on alati päris põnev olnud. Kunagi ei tea, mis hetkel võin perenaise käest palli järele söösta. Seekord pidin ikka väga kaua ootama ja ta tuli mulle kõrvale välja, ikka ilma premeerimiseta ja läksime kõrvalkäiguga lamamise punktist ä
ra. Ma nii püüdsin silma vaadata ja jalga loopida, aga ikka ei midagi.
Alles päris-päris lõpus, kui ma juba igasuguse lootuse olin kaotanud, oli see pall lõpuks kohal. Ju siis perenaisele meeldis kohtuniku jutt, mille peale ta pidas lõpuks vääriliseks pallil lennata lasta.
No vot see oli päris raske katsumus. Ma ikka kogu päeva väga palju pingutasin. Pidasin kõik testimised ja karistused vastu, ei kaotanud kordagi lootust. Aga lõpuks ei oskagi öelda, kas minuga rahule jäädi või mitte. Ehk ikka jäädi, sest süüa lõpuks anti ja palli sain ka autosse viia.
Vot selline raske päev oli. Aga ma olen otsustanud, et ise olen endaga küll rahul. Ma olin tubli!